Eesti

Tegelikult, see meeldivalt väike külm riik, millele ma eelmises postituses viitasin, on Eesti... Et ma olen siis tagasi! Hõissa! :)

Peamine põhjus, miks me Kadriga otsustasime plaanitust veidi varem koju tulla, oli reisiväsimus. Kagu-Aasia võttis palju energiat ja India lõpuks olime täiesti kindlad, et tahame Eestisse tagasi tulla. Nii lendasime Delhist Helsingi kaudu Tallinnasse. Jõudsime õnnelikena ja peaaegu tervetena kohale. Selles mõttes peaaegu tervetena, et Indiast jõudsin enne kojusõitu mingi eksootilise kõhubakteri endale hankida, mis jättis mind nädalaks kõhukrampidesse ja sundis mind elama mõnda aega WCs. Aga nüüdseks olen juba terveks saanud ja enesetunne on hea!

Katsun nüüd seda reisi kuidagi kokku võtta. Natuke numbreid minu rännaku kohta...
- külastasin 8 riiki (Austraalia, Singapur, Malaisia, Tai, Kambodža, Vietnam, Laos, India)
- reisisin 189 päeva
- läbisin üle 40000km (koos lendamistega)
- külastasin 14 lennujaama
- 22 rongijaama
- kaotasin 10 kg
- korjasin loendamatu arv tomateid

Minu jaoks koosnes mu rännak tegelikult kolmest erinevast reisist: 1)Austraalia 2)Kagu-Aasia 3)India. Kõige erilisem neist oli minu viibimine Austraalias, kus ma olin suhteliselt pikka aega paikne. Töötamine Aussis oli tegelikult väga äge kogemus ja ma sain seal endale mitmeid sõpru erinevatest maailma nurkadest. Karm kliima ja range distsipliin olid justkui sõjaväe eest. Välismaal hakkamasaamine lisas mulle enesekindlust ja julgust (millest oli Aasias kasu). Võib-olla ei näinud ma eriti seal vaatamisväärsusi (Ayers Rock, Great Ocean Road jäid nägemata), aga ma kahetse, et ma selle maa oma sihtkohaks valisin. Pealegi siis ongi põhjust sinna kunagi ka tagasi minna, et seal täielik turist olla.
Kagu-Aasiasse sattusin ma tegelikult juhuslikult. Meie plaan seal kandis oli odavalt võimalikult palju näha ja ausalt öelda meil mingit muud kindlat plaani polnudki. Võib-olla sellest tingituna ma seda kanti ei nautinudki nii palju, kui ma alguses lootsin. Eelnev kodutöö oleks asja kindlasti lihtsamaks teinud. Võib-olla, kui oleks regiooni varem süüvinud, siis oleks oma marsruudi ka ümber mänginud. Samas ei saa öelda, et mulle seal üldse ei meeldinud: Tai rannad, odav õlu, huvitav loodus, Laose külad ja palju muud jätsid väga positiivse mulje. Pealegi õppisin ma Kagu-Aasias reisimise, kauplemise ja planeerimise kohta mõndagi. Rääkimata enda kohta õppimisest.
Reisi viimane osa jäi mõnevõrra lühemaks, kui algselt plaanisime. Päris matka algul oli meil grandioosne plaan peale Indiat Nepaali minna, sealt kuidagi Pekingisse jõuda, võtta rong ja mööda Trans-Siberiani raudteed Venemaa kaudu uhkelt Balti Jaamas maanduda. Kaardi peale oleks ilgelt vinge punase triibu võinud pärast joonistada, aga meil oli selleks ajaks 5 kuud juba reisitud, kodumõtted vaikselt peas ning säärane ettevõtmine tundus meile vähemotiveeriv. Niisiis lühendasime oma marsruuti märkimisväärselt ja pühendasime end täielikult Indiale. Mis on India suurust arvestades ka suhteliselt mõistlik otsus.
Indiat on raske kirjeldada. Öeldakse, et on vaid kaks varianti: sa kas armastad või vihkad seda. Kuna ma kindlasti ei vihka Indiat, siis ilmselt jääb see teine variant siis, aga hetkel ma päris nii ei väidaks. Niisiis jääb see maa minu jaoks veel lahtiseks ja ma üldse ei välista, et ma sinna mingi päev naasen.

Reisil õppisin ja kogesin palju asju, mida on raske siia kõik üles kirjutada. Igasugu kasulikke näpunäiteid ja muidu näiteid nende riikide kohta võin ju jagada, aga sellest on vähe kasu teistele. Isiklikku kogemust ei asenda üksi reisumehe soovitus/hoiatus, ükskõik kui palju või vähe ta ka reisinud oleks. Inimesed tajuvad asju täiesti erinevalt ja igal ühel on oma maitse-eelistused ja taust. Ainuke asi, mis ma ütleks teistele reisijatele, et eestlane olla ja eesti keelt rääkida on väga suur eelis. Meie Kadriga saime omavahel suhelda vabalt omas keeles, nii et keegi võõras meist mitte midagi aru ei saanud. Püüdsime oma kõnepruugis ka võimalikult vähe rahvusvahelisi sõnu kasutada, seda eriti tundlikel teemadel. Näiteks dollareid nimetasime taaladeks, britte emamaalasteks, moslemeid kaltsupeadeks, Allahit kaltsupeade jumalaks jne. Kokkuvõttes ei saanud keegi aru, millest me omavahel räägime ja igasugused sulid ei saanud meie jutu sisu kuidagi enda kasuks pöörata. Teine hea asi minu arust eestlaseks olemise juures oli see, et keegi ei tea sellist riiki. Näide tüüpilisest vestlusest...
- Which country?
- Estonia
- Australia?
- No, ESTONIA!
- Estraulia??
- ESTONIA
- Estonia...aa...
Ja sellega kogu vestlus ka kiirelt lõppes. Mõned naeratasid, teised vaatasid lolli näoga otsa, kolmandad olid solvunud, kuna arvasid, et me teeme nende kulul nalja. Aga keegi ei osanud selle peale midagi kosta ja nad kadusid kiirelt minema, mis mulle sobis väga hästi...

Igatahes mulle meeldib väga eestlane olla ja mul on väga hea meel jälle Eestis olla! Ja oma reisiga olen ma väga rahul ning oma reisikaaslasega kõige rohkem rahul :)

India

New Delhi on karm linn turisti jaoks. Isegi Lonely Planet ütleb, et see pole just kõige toredam paik. Eriti hoiatati selliste kohtade eest nagu rongijaam ja selle läheduses asuv Main Bazaar'i tänav, kus on palju odavaid ööbimiskohti. Ja just sinna me läksime. Õnneks saabusime peale maratonrongisõitu väga varahommikul New Dehli rongijaama, kus takso- ja rikšajuhid ning igasugused petukaupmehed polnud veel platsi end võtnud. Pidime vaid mõne üksiku tülitaja eemale peletama ja pärast 10-minutilist otsimist oli ka öömaja olemas.

Rongiga sõitsime maha u 1800 km ja aega võttis see "kõigest" 33 tundi. Sõitsime sliiperiklassis ja magasime kõige ülemistel vooditel (üldse on seal 3 voodit üksteise kohal). Igatahes kulus meil Dehlisse jõudmise peale 2 ööd ja päev. Delhist läks lennuk meie järgmisesse sihtkohta.


India on lärmakas ja värvikirev. Sama võiks öelda ka Kagu-Aasia riikide kohta, aga India on millegipärast eriti intensiivne. Indialased tulevad tihti tänaval ja rongis meie juurde ja hakkavad rääkima ja küsima. Minu jaoks on see ilgelt tüütu ja väsitav. Nad on nagu lapsed. Mõnda aega on ju lastega tore ja huvitav, aga mingi hetk viskab see täiega üle ja tahaks neile öelda, et okei, aitab mängust! oleme nüüd normaalsed ja käitume nagu täiskasvanud! Nad nõuavad pidevalt tähelepanu...
Indialased on alati mitmekesi koos. Nad pole kunagi üksi. Nad ilmselt ei pane seda ise tähelegi, aga nad väldivad üksinda olemist. Neil on alati keegi kaasas. Ma arvan, et nad vist ei teagi mida privaatsus tähendab. Kui kumbki meist (mina ja Kadri) pidime korraks üksi jääma, siis vaatasid nad meid nii kaastundlikult pealt, nagu oleks kõige hullem õnnetus meid tabanud.
Indias ei tohi (kohalikud) mees ja naine tänaval käest kinni käia ja muid "rõvetsemisi" korda saata. Seevastu on täiesti okei, kui kaks meest kõnnivad hellalt käest kinni hoides avalikult ringi. Räägivad, et pidi sõpruse ja läheduse märk olema. Kalkutas nägime kahte paarikest. Mehed ei vaadanud naiste poolegi (rääkimata nende puudutamisest), vaid hoidsid teineteisest kinni ja kõndisid nagu armukesed.
Olgugi, et India oli väga väsitav ja vastuoluline maa minu jaoks, siis ikkagi läheks ma sinna kunagi tagasi. Kindlasti ei läheks ma Delhisse (kuhu isegi Indialased ise ei soovita minna). India nõuab raudseid närve, kannatust ja väga suurt annust pohhuismi. Kui midagi valesti läheb, siis tavaliselt ei tasu ärrituda, vaid mõelda, et see on ju India. Paraku endal iga kord niimoodi välja ei tulnud, aga eks teinekord läheb paremini...

Indiaga on nüüd asi ühel pool ja oleme liikunud nüüd ühte eriti huvitavasse riiki. Sellist pole me veel oma reisil kohanud. Siin on külm, vaikne ja vähe inimesi. Mulle meeldib siin. Võib-olla jään siia kauemaks...

Darjeeling

Darjeeling asub Kirde-Indias. Peamiselt on see paik kuulus oma teeistanduste poolest. Meie läksime sinna aga sellepärast, et sealt näeb selge ilmaga maailma kõrgemaid mägesid (sh ka Everesti...). Paraku seekord midagi näha polnud, nähtavus oli sama hea nagu tuukril piimasupis. Nautisime siis lihtsalt külma ilma ja sooja teed. Ja nii külma ilma pole ma sel reisil veel tunda saanud. Kraadiklaas näitas 0 kraadi. Muidugi teie seal Eestis rõõmustaks sellise kuumalaine peale, aga meile tundus see väga külm. Toas tuli näiteks hingeauru, sest küte puudus. Eriti huvitav oli see, et meie külalistemajas polnud sooja vett. Pererahvas pidi gaasipliidil pangega vett keetma, millega sai siis pesta. Hea India tava kohaselt kadus iga õhtu paariks tunniks elekter ära. Käisime ka loomaaias, kus loomad on palju normaalsemad, kui neid vaatama tulevad indialased.
Darjeelingust tulime ära rongiga ja nüüd oleme jõudnud soojemasse paika Purisse. See asub Bengali lahe ääres. Veedame siin mõned päevad ja liigume siis Dehli poole.

Meditatsioonid

Proovisin vahepeal siis 10-paevast Vipassana meditatsiooni. P6hjuseks oli siiras uudishimu selle fenomeni vastu, millega viimasel ajal paljud mu s6brad/tuttavad kokku on puutunud. Kadri on oma blogis sellest pikemalt kirjutanud (http://kadriaan.blogspot.com/).
Igatahes avastasin, et ma pole yldse mediteerijatyyp ja vaimsus puudub mul ka taielikult. Mediteerimine toimus meil yhiselt suures saalis absoluutses vaikuses (kui vanameeste r6hitsused/peeretused v2lja j2tta). Siis kui teised pyydlikult sisekaemusega tegelesid, otsisin mina parimat asendit, mis v6imaldaks mugavalt magada ja samas n2eks v2lja nagu ma hullult mediteeriks. Kuna variandid said suhteliselt ruttu otsa, siis loobusin ma mediteerimise n2itlemisest ja magasin niisama. Oma 6igustuseks ytlen niipalju, et mediteerime algas 4.30 hommikul ja kestis 2h ning ma pole yldse hommikuinimene. Meie 6petajaguru, kes peale poolteist tundi mu viilimist l6puks m2rkas, laskis mu yles 2ratada ja nii ma seal nokkisin toks-toks viimased pool tundi.
Peale sessiooni tuli Kadri ja ytles, et ta tahab loobuda. See oli neljanda p2eva hommik. Sellest oli veidi kahju, kuna lubati, et neljandal p2eval hakkab p6him8ll pihta, et enne seda oli rohkem nagu sooja tegemine (hingasime ja j2lgisime, kuidas nina sygeleb, liigutada ei tohtinud). Aga ma tahtsin kindlalt Kadriga koos olla ja uudishimu a la "ei tea kas siis nyyd l2heb p6nevaks v6i ei?!" polnud piisavalt tugev motiveerija.
Niisiis vastus kysimusele, kas asi oli siis v22rt, j22b siinkohal vastamata, kuna l6pptulemus j2i mul n2gemata. Aga ausalt-6elda sellest v2ga kahju tegelikult polegi :)

Hetkel oleme Kirde-Indias Darjeelingus, millest kirjutan j2rgmine kord. Minu t2iesti m66da pealkirjaga jutunurk j2tkub j2rgmine kord. V2rvilisi unen2gusid!

Kalkuta

India. Oleme jõudnud Kadriga Indiasse. See on väga teistsugusem maa võrreldes Kagu-Aasiaga. Ja kindlasti veel teistsugusem kui Austraalia või Eesti...

Aga hakkame algusest. Tais võtsime Kadriga öörongi Chiang Maist Bangkokki. Väga magada ei saanud, aga ikka parem, kui bussiga sõita. Rongis serveeriti õhtu- ja hommikusööki, mis maitsesid isegi suht okeilt. Hommikul jõudsime Bangkokki, jätsime kotid rongijaama hoiule ja töllasime kesklinnas terve päeva ringi. Käisime isegi kinos hollywoody filmi vaatamas. Tais on huvitav tava alati enne iga filmiseanssi riigi (või oli see kuninga?) hümni mängida. Kõik peavad siis loomulikult püsti tõusma, välismaalased ka muidugi. Film oli õnneks subtiitritega, nii et me saime inglise keeles vaadata. Ma polnud polnud pool aastat kinos käinud, nii et see oli väga huvitav vaheldus.
Õhtul sõitsime bussiga rongiajaamast Bangoki lennujaama, kus plaanisime veeta öö. Lennujaam oli ilgelt pirakas ja moodne. Lennukid tulid ja läksid öö läbi. Vahet polnud, mis kell oli, sebimist oli ikka palju. Juhuslikult saime jälle kokku hollandlastega, keda nägime Laoses. Kuna oli veel mõned tunnid aega, siis sõime nendega lennujaamas väga hilist õhtusööki ja rääkisime, kus keegi vahepeal käinud. Saatsime hollandlased Amsterdami ja läksime ise pehmete pinkide peale magama. Pean mainima, et Bangkoki lennujaama pingid on kõige mugavamad, kus olen üldse maganud. Igatahes saime seal magada 5 tundi ja hommikul lendasime Kalkutasse.


Kalkuta lennujaam oli minu suureks üllatuseks täielik peldik. Ma arvasin, et maailma suuruselt teise populatsiooniga riigi suuruselt teine linn evib uhkemat või vähemalt mitte amortiseerunud õhuväravat, aga nähtavasti eeldan ma igasugu asju liiga palju. Lennujaamast väljudes võtsid meid vastu taksojuhid, kes hakkasid otsemaid meid oma taksodesse ajama. Teadsime, et kuidagi peaks saama rongiga kesklinna, aga mitte kuskilt ei leidnud me rongijaama. Kohalikud ütlesid, et rongijaam asub kaugel eemal (2-10km...). Leidsime meiega sarnases situatsioonis oleva saksa paari ja hakkasime koos tegutsema. Läksime kõrval asuva India siselendude lennujaama ette, kus seisis üks buss. Samal ajal, kui saksa mees küsis bussijuhilt , kas see buss sõidab kesklinna, seletasid kohalikud taksojuhid, et kesklinna saab ainult taksoga ja et mingit bussi sinna ei sõida ja et üldse mingit bussi pole olemas. Sakslane tuli tagasi ja ütles, et buss sõidab 10min pärast kesklinna ja pilet maksab 10.- nägu...


Ööbime praegu Kolkata tsentris suhteliselt tagasihoidlikes oludes. Aga hind on madal ja koha õhustik on üsnagi meeldiv. Kõik vajalik on olemas ja prussakaid pole ka näinud, nii et me oleme väga rahul.


Meil on millegipärast selle reisi jooksul pidevalt juhtunud nii, et saabume kohale mingi kohaliku püha ajaks, kui kõik poed on kinni ja mingi mürgel käib ümberringi. Seekord ka siis Kalkutas. Nimelt on neil käimas värvide (või valguse?) püha, mis kujutab endast trummide tagumist ja meeletut tantsimist tänaval. Inimesi loobitakse värviliste pulbritega ja nägu mökerdatakse ka mingi värgiga kokku. Ei säästetud meidki pidustustest. Mul on juuksed siiamaani kergelt roosad...


Eile käisime loomaaias. Ma nägin elus esimest korda oma silmaga kaelkirjakut. Väga äge! Kaelkirjak on nüüdsest üks mu lemmikloomasid. Ta näeb veitsa dinosauruse moodi välja. Loomaaia põhiatraktsiooniks oli reklaamitud Bengali tiiger, aga üle pea kasvanud võsa tema puuris tegi suure kiisu absoluutselt märkamatuks. Üsna tõenäeoline, et seal üldse polnudki mingit tiigrit... Indialased, kes käisid see päev loomaaias, said piletiraha eest eriti palju vaadta: kaks valget eestlast Kalkuta loomaaias! Ma olen kindel, et meist tehti rohkem pilte, kui loomadest. Me pakkusime neile rohkem huvi, kui metselukad. Muide kahe peale kokku läks meil pilet kokku 5 krooni. Meenutan, et Austraalia loomaaias läksid piletid meil kahepeale 1000.- Et siis jah...

Okei. Praeguseks aitab vast küll. Kirjutan jälle, kui netti saan. Plirts-plärts... käes on märts!

Head vabariigi aastapäeva!

Chiang Khong, Tai

Jälle Tai

Laos on läbi. Kahjuks. Aga nüüd oleme jälle Taimaal, kus viibime vaid hetke. Reedel lendame Indiasse...

Laoses siirdusime Luang Prabangist jällegi põhja poole. Peatusime öösel transiitlinnakeses Udom Xais. Või Udomsays. Või midagi sellist. Ega need laod ise ka täpselt ei tea, kuidas nende kohanimesid meie tähtedega kirjutama peaks. Aga kuna see on nii väike riik ja palju variante pole, siis enam-vähem saavad kõik aru, mida sa mõtled.

Sõitsime sealt edasi Luang Nam Thasse, kus pidime Estriga kokku saama. Ja juhtus nii, et saimegi! Väga tore oli Estrit näha. Estriga oli kaasas kaks britti, kellest üks oli Rough Guide'i reisijuhi fotograaf ja teine õppis Hiinas hiina keelt. Kuna kõik olid juba mõnda aega selles kandis ringi tiirutanud, siis oli ka jututeema regioonikeskne. Igatahes oli ülimalt tore jälle Estriga kokku saada ja uute tuttavatega muljeid vahetada. (Pildil olev vanem härra roosas pole kumbki britt.)

Luang Nam Thast sõitsime veelgi põhja poole Muang Singi nimelisse väikelinna. Seal pidi väga tore olustik olema. Juhtus hoopis nii, et linn jättis suht mittemidagiütleva mulje. Õnneks toimus samal ajal seal pulmapidu. Loomulikult läksime kohalikku suursündmust vaatama. Kahvanägusid nähes kutsusid pulmalised meid kohe ka peost osa saama. Meil vedas, sest saabusime pulma esimesel päeval (pulm kestab muidu 3 päeva), mil külalised veel suhteliselt lõbusad, erksad ja kontaktsed näisid. Etterutates mainin, et ülejärgmisel päeval pulmatrallist möödudes olid asjaosaliste read märgatavalt hõrenenud ja kõvasti vaiksemad. Igatahes pandi kauged külalised vanameeste lauda, kes meile pidevalt õlut ette kallasid ja kohalikku kärakat lahkesti mekkida andsid.
Lao-lao, nagu laod ise oma jooki kutsuvad, on põhimõtteliselt tavaline puskar, ainult riisist tehtud. Lahjemat varianti kutsutakse eufemismihõnguliselt rice wine'iks, mis tegelikult on ikka seesama puskar. Kindlustamaks, et keegi kaine peaga peolt ei lahkuks, käis ka pruutpaar pudeli ja pitsikestega kõikide laudade juures ringi ja pakkus igale külalisele tervendavat märjukest.
Lao pulma tantsukombed on äärmiselt üksluised ja kiiresti omandatavad. Põhimõtteliselt kõnnitakse muusika rütmis randmeid pööritades ringiratast. Mehed ja naised on näoga vastamisi. Muusika oli pidevalt üks ja seesama. Lauljad küll muutusid iga looga, aga taustaks tuli ikka sama pentatooniline hiina tümm. Kohalikud vanamehed kasutasid kohe juhust ja kutsusid Kadri ja Estri tantsima. Et välismaa naistele muljet avaldada, demonstreerisid kohalikud tantsuässad ka oma vingeimaid liigutusi. Möll!

Muang Singis kaua ei viibinud. Avastasime, et oleks viimane aeg Laosest liikuma hakata, kuna 26ndal läheb meil Bangkokist lennuk. Läksime tagasi Luang Nam Thasse ja sealt bussiga piirilinna Huay Xaisse. Mingil imelikul põhjusel oli seal (nagu Luang Namthaski) bussijaam 10km linnast väljas, nii et pidime jälle tuk-tuki võtma. Tukijuht oli vist täielik imbetsill, kuna viskas meid kuskil äärelinnas maha, kus hulkusid kurjad koerad ringi, ja ütles, et see ongi city centre. Ega me ei teadnud see hetk, et sellel linnal ka mingi asjalikum rajoon on. Alles hommikul, kui nägime päris kesklinna, saime aru, et meid oli kuskil suvalises kohas maha pandud. Kohalik valuuta oli meil juba eelmine päev otsa saanud, aga õnneks saime igal pool Tai bahtidega makstud ja sõitsime paadiga üle jõe Taisse.
Tai piiril tabas meid aga tagasilöök, kui piirivalveametnik meil viisade eest 10$ nõudis. Ametlikult peaks see tasuta olema. Aga kuna midagi teha polnud, siis pidime maksma. Senistest piirkogemustest on olnud see seni kõige halvem kogemus. Õnneks saime sealt kiiresti minema. Sõime kohe hommikusööki ning hea tai toit võttis lisaks tühjale kõhule ka halva tunde kiiresti ära.

Tais sõitsime Chiang Raisse. Seal lasime enda peal Tai massaaži sooritada. Kadri, kes vahel käib Eestis massaažis, nautis sessiooni täiega, aga mina karjusin nagu väike titt. Massaažitädi väänas ja kõdistas mu konte päris korralikult. Minu tõmblemine massaažilaual tegi massööridele kõvasti nalja. Tore oli, aga enam ma tai massaaži ei läheks...

Nüüd oleme aga Chiang Mais, kus asume õhtul rongiga Bangkoki poole teele. Reede hommikul läheb lennuk Kalkutasse ja sellega saabki Indo-Hiina meie jaoks läbi. Järgmine sissekanne tuleb ilmselt juba Indiast. Hõissa!