Tallinnas on november

Kirjutan nüüd siia ka lõpuks. Viimasel ajal on tekkinud vabasid päevi, aga blogisse pole jõudnud kirjutada ja pilte pole ka saanud üles riputatud. Täna parandan vea :)
Asjalood on siin niimoodi, et hooaeg on tõesti lõppemas nii nagu ma eelmises blogis kirjutasin. Ainult üks põllulapp on veel alles, mida koristame üle ühe päeva nüüd. St et päev tööl, üks päev vaba. Seetõttu teenib siin ainult elamise- ja toiduraha. Kaspar ja veel 2 eestlast tõmbasid siit juba nädal tagasi uutele jahimaadele minema. Kaspari teekonnast saate tema blogist lugeda. Põhjus, miks mina siia jäin , on lihtne: 10. novembril jõuab Kadri siia. Siis on töötamisega lõpp ja hakkame koos reisima :) Kui ma praegu liiguks Proserpinest minema, siis see võtaks raha. Uude farmi kohale jõudes peab ilmselt ootama waiting-listis nädalakese või isegi rohkem, kohe tööle saada on keeruline ja palga saab ka kes-teab-millal. Ühesõnaga ilge keberniit oleks praegu asju muutma hakata. Praegu teenib siin vähemalt elamise raha ära ja reisisääste kasutama ei pea. Kui Kadri siia jõuab, siis algab alles õige reis pihta :) Esialgu oleme nädal või paar (nii kaua kui tahame/viitsime) Austraalias. Edasi liigume Aasiasse. Täpselt veel ei tea, mis riikidesse, aga ilmselt tahaks ära käia Tais, Laoses, Kambodžas, Vietnamis, Indias ja Nepaalis. Vaatame, kas igale poole jõuab, aga tahaks võimalikult palju näha. Oleme spontaansed ja vaatame kaua raha jätkub ja kust tuul puhub. Kindel plaan puudub, aga kindlasti tahaks Nepaalis ära käia. Eks siis näeb, kui Kadri siia jõuab...
Sain teada, et Proserpine'is on ka lennujaam ja ostsin lennupileti Brisbane ära, mis oli odavam kui bussipilet Brisbane'ist siia! Bussiga Brissist Proserpine'i läks 140$ ja 18h. Lennukiga siit brissi on 100$ ja 1,5h. Et siis siit õpetus ka teistele Austraalias reisijatele: vaadake alati lennupiletite hindu ka! Võib võita rahaliselt ja ajaliselt. Nonii, aitab kah vast. Muidu midagi märkimisväärset pole juhtunud. Kui midagi muutub, eks siis paneb jälle siia kirja. Rõõmu!

Esimesed kuu aega kohal oldud!

Eile oli 13. tööpäev järjest. Täna oli õnneks vaba päev ja läksime eesti kuttide ja iiri tüdrukutega randa Airlie Beachile, mis asub u 30km kaugusel. Seal oli palju ägedam, kui Proserpines. See on väike kuurort, kus palju backpackereid ja suvitajaid. Söögikohti ja suveniiri poode täis, nagu rannalinnad ikka. Võtsime õlled, käisime laguunis ujumas ja lebotasime rannas. Pärast oli meie Proseka tüüpe veel seal. Õhtul tagasiteel hakkas sadama. Nägin vihma esimest korda pärast Melbourne’ist lahkumist. Väga veider oli, üle pika aja natuke vihma näha on tegelt päris mõnus. Te seal Eestis vist nii väga ei nõustu minuga :P
Viimased tööpäevad on olnud suhteliselt lühikesed ja seega raha pole väga nendest päevadest loota. Esimese nädala palga sain kätte ja see on selline nagu ma lootsin/ootasin. Elamise ja toidu raha on olemas, aga säästmisega läheb edaspidi raskeks. Tomatihooaeg hakkab läbi saama ja põllud pannakse kinni. See jutt, et hooaeg kestab novembri lõpuni, on täielik jama. Seda räägitakse selleks, et backpackereid hoida hooaja lõpuni farmis. Aga keegi ei taha lõpuni olla, sest siis on seal ainult mõttetuid jubinaid korjata, mille eest raha ei saa. Vaatan, kas saan kuhugi mujale tööle minna. Lühikeste päevade tõttu pole jalad ja selg suurt koormust saanud, vaikselt olen juba ära harjunud. 4.50 hommikul üles saada pole ka enam probleem. Magama lähen igal õhtul 21.00-22.00 paiku. Režiimi olen sisse elanud. Elu nagu sõjaväes.
Teisipäeviti ja neljapäeviti toimub hosteli esimesel korrusel pubis pokkeriturniir. Osavõtt on tasuta, aga võitja saab 100$. Teine koht saab kuuspaki ja ülejäänud mitte midagi. Olen iga kord osa võtnud pokkerist, aga seni pole vedanud. Üks meie eestlane on siin juba 2 korda võitnud. Ega midagi, tuleb ükskord ise ka asi kinni panna, sest raha on ikka vaja.
Hostelis ja tööl on meil siin igasuguseid inimesi. Üks on norrakas Jens, kes tuleb koridori peal vastu ja alati põristab mu nime: Hi, Endreek! Vahetame paar sõna ja siis naerab alati mürinal. Suur ja habemega viiking. Siis on veel üks sakslane, kes on koguaeg purjus ja vihkab sakslasi. Zeer iz too much fucking Germanz! Ühel varahommikul oli ta bussis valmis tööle minema. Eelmisest õhtust peale on ta joonud ja bussis oli tal ka guun kaasas. Guun on odav pakivein, mida joovad peamisel backpackerid, kuna see on odav ja teeb suhteliselt kiiresti purju. Maitse on muidugi teisejärguline. Ulatab mulle pudeli ja ütleb oma ehtsa saksa aktsendiga: Drink! Makez you faastah! Täis peaga teeb Hitleri-nalju, mis on sakslase puhul üsna erandlik. Aga muidu täitsa muhe sell. Ruumi jagan eestlase ja kahe itaallasega, kellest üks on kokk. Tema nimi on Andres ja ta on ka väga naljakas tüüp. Köögis teeb toitu väga kiiresti ja järskude liigutustega ja sellise näoga, et väga teda segada ei taha. Süüa teeb ülihästi. Ükspäev tegi meile känguruliha ja eile lasanjet. Lasagne makes me allways happy, you now. When I eat lasagne, everything is beauutiful! I have a picture in my head with my moother and siister who are making lasaagne in Iiitaly! Andres mängib kitarri ka ja vahel jämmime temaga koos. Teine itaallane on Marco, kellega mängime malet. Tema on veidi rahulikum tüüp. Väga huvitav on kuulata kui nad omavahel räägivad. Nad räägivad väga kõva häälega ja tundub, nagu nad vaidleksid, aga tegelikult nad suhtlevadki nii. Kuna täna oli day-off siis eile pandi pidu. Ise ma eriti pole viitsinud möllu panna. Rahast hakkab kahju. Aasiasse on vaja ikka minna.
Päikest pole ma väga saanud, sest töötan pikkades riietes ja kübaraga. Ainult jalad on päevitunud. Võib-olla edaspidi saab rohkem jumet. 2 nädalat pole sokke kandnud. Päris hea tunne :)

Koha nimi on siiski Proserpine :)

Peale Sydneyt sõitsin teise öö rongiga Brisbane’i. Brissis tegin hommikusöögi ja läksin kesklinna botaanikaaeda/parki puhkama. Lebotasin seal niisama, kuna rongisõidust oli selg kangeks läinud. Päris äge park oli, mis nägi välja selline nagu kohe kuskilt nurgatagant tuleb mingi dinosaurus välja. Samas oli samasugune ka Sydneys nii et ma ei teagi kui eriline see oli... Brissis käisin veel jõe peal CityCatiga sõitmas, mida kohalikud igapäevase ühistranspordina kasutavad. Nägin siis linna selle külje pealt ka. Ööbisin Külliki sõbra juures, nii et hosteli pealt hoidsin kokku. Järgmine päev tahtsin edasi Proserpine’i sõita, aga kuna rongi see päev ei liikunud, siis pidin bussi võtma. 18h bussis loksumist. Ei ole tore. Aga vähemalt nägi loodust. See on siin ikka täiesti eriline. Vahepeal tundub täiesti nagu sõidaks mingil Eesti maanteel. Ja siis veidi hiljem oled nagu kiviajas. Igatahse lõpuks jõudsingi kohale Proserpine’i. Kaspar tuli mulle vastu ja nii me jälle kohtusime taas. Ööbime mõlemad backpackerite hostelis, kus kõik peavad ka farmis töötama. Kasparil ei vedanud üldse, ta pidi 2 nädalat waitinglistis ootama. Minul läks seevastu paremini. Kolmandal päeval sain juba tööle tomateid korjama. Palk sõltub tulemusest. Mida rohkem tomateid, seda suurem palk. Töö tegelt on päris raske, küürutad terve päeva lõõskava päikese käes. Seljale on ikka päris valus. Natuke jalgadele ja põlvedele ka, aga see pole hullu. Töötan valge triiksärgiga ja suure õlgkübaraga. Seetõttu pole päikest väga saanud. Õnneks tuli vaba päev peale kolmandat tööpäeva, mis on hea. Lihased saavad taastuda. Eks ta paras neegri-töö ole, aga raha on vaja kuidagi teenida. Novembris on plaanis edasi rännata ja kui ma kuu aega lihtsalt niisama passin, siis pole millegi eest reisida. Õnneks sattusin just õigel ajal, tomatihooaeg algas ja oktoobris ongi pidev korjamine. See pidi kõige tasuvam töö olema. Ilm on siin koguaeg palav ja päikseline. Kerge vine on pidevalt üleval, sest need tolmutormid pole ikka veel lõppenud. Muidugi nii hull pole, nagu nädal tagasi Sydneys ja Brissis, aga kauged mäed on suht udused. Põllul töötades sain aru, miks western-filmid on alati 16:9 resolutsooniga. Siis on tunne nagu oleks ise ka kohal. Põllul tekkis sihuke tunne nagu vaataks filmi: lai vaade, ülalt katmas kübar nägemist ja alt kissitad silmi. Vinge! Seltskond on siin väga rahvusvaheline, kus suurima rahvusgrupi üllatus-üllatus moodustavad eestlased, keda nüüd on kokku 8. Teiste rahvuste esindajaid on 2-4. Tüübid on ka väga erinevad. Näiteks üks tomatikorjaja on india doktor ja kes on elanud 6 aastat Ukrainas. Ja nüüd töötab Austraalias põllul!!! Ise elan ühes toas eestlase ja 2 itaallasega, kellest üks mängib kitarri. Nii me vahel õhtuti siis jämmime. Proserpine ise on suht kolgas. Üks peatänav ja põhimõtteliselt ongi kõik. Aga vähemalt on 50m välibassein, kus saab 3$ terve päeva lebotada. Vaatab kauaks ma siia jään. Kui selg väga valutama hakkab, siis peab lõpetama. Aga vanemad olijad räägivad, et esimesed 2 nädalat on kõige hullem. Edasi pidi lihtsam olema. Eks siis näeb. Finantsi tõttu ei tahaks väga liikuda siit veel. Loodetavasti saan nüüd tihedamini blogisid üles panna, kuna mul nüüd oma nett! Oujee.