Eesti

Tegelikult, see meeldivalt väike külm riik, millele ma eelmises postituses viitasin, on Eesti... Et ma olen siis tagasi! Hõissa! :)

Peamine põhjus, miks me Kadriga otsustasime plaanitust veidi varem koju tulla, oli reisiväsimus. Kagu-Aasia võttis palju energiat ja India lõpuks olime täiesti kindlad, et tahame Eestisse tagasi tulla. Nii lendasime Delhist Helsingi kaudu Tallinnasse. Jõudsime õnnelikena ja peaaegu tervetena kohale. Selles mõttes peaaegu tervetena, et Indiast jõudsin enne kojusõitu mingi eksootilise kõhubakteri endale hankida, mis jättis mind nädalaks kõhukrampidesse ja sundis mind elama mõnda aega WCs. Aga nüüdseks olen juba terveks saanud ja enesetunne on hea!

Katsun nüüd seda reisi kuidagi kokku võtta. Natuke numbreid minu rännaku kohta...
- külastasin 8 riiki (Austraalia, Singapur, Malaisia, Tai, Kambodža, Vietnam, Laos, India)
- reisisin 189 päeva
- läbisin üle 40000km (koos lendamistega)
- külastasin 14 lennujaama
- 22 rongijaama
- kaotasin 10 kg
- korjasin loendamatu arv tomateid

Minu jaoks koosnes mu rännak tegelikult kolmest erinevast reisist: 1)Austraalia 2)Kagu-Aasia 3)India. Kõige erilisem neist oli minu viibimine Austraalias, kus ma olin suhteliselt pikka aega paikne. Töötamine Aussis oli tegelikult väga äge kogemus ja ma sain seal endale mitmeid sõpru erinevatest maailma nurkadest. Karm kliima ja range distsipliin olid justkui sõjaväe eest. Välismaal hakkamasaamine lisas mulle enesekindlust ja julgust (millest oli Aasias kasu). Võib-olla ei näinud ma eriti seal vaatamisväärsusi (Ayers Rock, Great Ocean Road jäid nägemata), aga ma kahetse, et ma selle maa oma sihtkohaks valisin. Pealegi siis ongi põhjust sinna kunagi ka tagasi minna, et seal täielik turist olla.
Kagu-Aasiasse sattusin ma tegelikult juhuslikult. Meie plaan seal kandis oli odavalt võimalikult palju näha ja ausalt öelda meil mingit muud kindlat plaani polnudki. Võib-olla sellest tingituna ma seda kanti ei nautinudki nii palju, kui ma alguses lootsin. Eelnev kodutöö oleks asja kindlasti lihtsamaks teinud. Võib-olla, kui oleks regiooni varem süüvinud, siis oleks oma marsruudi ka ümber mänginud. Samas ei saa öelda, et mulle seal üldse ei meeldinud: Tai rannad, odav õlu, huvitav loodus, Laose külad ja palju muud jätsid väga positiivse mulje. Pealegi õppisin ma Kagu-Aasias reisimise, kauplemise ja planeerimise kohta mõndagi. Rääkimata enda kohta õppimisest.
Reisi viimane osa jäi mõnevõrra lühemaks, kui algselt plaanisime. Päris matka algul oli meil grandioosne plaan peale Indiat Nepaali minna, sealt kuidagi Pekingisse jõuda, võtta rong ja mööda Trans-Siberiani raudteed Venemaa kaudu uhkelt Balti Jaamas maanduda. Kaardi peale oleks ilgelt vinge punase triibu võinud pärast joonistada, aga meil oli selleks ajaks 5 kuud juba reisitud, kodumõtted vaikselt peas ning säärane ettevõtmine tundus meile vähemotiveeriv. Niisiis lühendasime oma marsruuti märkimisväärselt ja pühendasime end täielikult Indiale. Mis on India suurust arvestades ka suhteliselt mõistlik otsus.
Indiat on raske kirjeldada. Öeldakse, et on vaid kaks varianti: sa kas armastad või vihkad seda. Kuna ma kindlasti ei vihka Indiat, siis ilmselt jääb see teine variant siis, aga hetkel ma päris nii ei väidaks. Niisiis jääb see maa minu jaoks veel lahtiseks ja ma üldse ei välista, et ma sinna mingi päev naasen.

Reisil õppisin ja kogesin palju asju, mida on raske siia kõik üles kirjutada. Igasugu kasulikke näpunäiteid ja muidu näiteid nende riikide kohta võin ju jagada, aga sellest on vähe kasu teistele. Isiklikku kogemust ei asenda üksi reisumehe soovitus/hoiatus, ükskõik kui palju või vähe ta ka reisinud oleks. Inimesed tajuvad asju täiesti erinevalt ja igal ühel on oma maitse-eelistused ja taust. Ainuke asi, mis ma ütleks teistele reisijatele, et eestlane olla ja eesti keelt rääkida on väga suur eelis. Meie Kadriga saime omavahel suhelda vabalt omas keeles, nii et keegi võõras meist mitte midagi aru ei saanud. Püüdsime oma kõnepruugis ka võimalikult vähe rahvusvahelisi sõnu kasutada, seda eriti tundlikel teemadel. Näiteks dollareid nimetasime taaladeks, britte emamaalasteks, moslemeid kaltsupeadeks, Allahit kaltsupeade jumalaks jne. Kokkuvõttes ei saanud keegi aru, millest me omavahel räägime ja igasugused sulid ei saanud meie jutu sisu kuidagi enda kasuks pöörata. Teine hea asi minu arust eestlaseks olemise juures oli see, et keegi ei tea sellist riiki. Näide tüüpilisest vestlusest...
- Which country?
- Estonia
- Australia?
- No, ESTONIA!
- Estraulia??
- ESTONIA
- Estonia...aa...
Ja sellega kogu vestlus ka kiirelt lõppes. Mõned naeratasid, teised vaatasid lolli näoga otsa, kolmandad olid solvunud, kuna arvasid, et me teeme nende kulul nalja. Aga keegi ei osanud selle peale midagi kosta ja nad kadusid kiirelt minema, mis mulle sobis väga hästi...

Igatahes mulle meeldib väga eestlane olla ja mul on väga hea meel jälle Eestis olla! Ja oma reisiga olen ma väga rahul ning oma reisikaaslasega kõige rohkem rahul :)

India

New Delhi on karm linn turisti jaoks. Isegi Lonely Planet ütleb, et see pole just kõige toredam paik. Eriti hoiatati selliste kohtade eest nagu rongijaam ja selle läheduses asuv Main Bazaar'i tänav, kus on palju odavaid ööbimiskohti. Ja just sinna me läksime. Õnneks saabusime peale maratonrongisõitu väga varahommikul New Dehli rongijaama, kus takso- ja rikšajuhid ning igasugused petukaupmehed polnud veel platsi end võtnud. Pidime vaid mõne üksiku tülitaja eemale peletama ja pärast 10-minutilist otsimist oli ka öömaja olemas.

Rongiga sõitsime maha u 1800 km ja aega võttis see "kõigest" 33 tundi. Sõitsime sliiperiklassis ja magasime kõige ülemistel vooditel (üldse on seal 3 voodit üksteise kohal). Igatahes kulus meil Dehlisse jõudmise peale 2 ööd ja päev. Delhist läks lennuk meie järgmisesse sihtkohta.


India on lärmakas ja värvikirev. Sama võiks öelda ka Kagu-Aasia riikide kohta, aga India on millegipärast eriti intensiivne. Indialased tulevad tihti tänaval ja rongis meie juurde ja hakkavad rääkima ja küsima. Minu jaoks on see ilgelt tüütu ja väsitav. Nad on nagu lapsed. Mõnda aega on ju lastega tore ja huvitav, aga mingi hetk viskab see täiega üle ja tahaks neile öelda, et okei, aitab mängust! oleme nüüd normaalsed ja käitume nagu täiskasvanud! Nad nõuavad pidevalt tähelepanu...
Indialased on alati mitmekesi koos. Nad pole kunagi üksi. Nad ilmselt ei pane seda ise tähelegi, aga nad väldivad üksinda olemist. Neil on alati keegi kaasas. Ma arvan, et nad vist ei teagi mida privaatsus tähendab. Kui kumbki meist (mina ja Kadri) pidime korraks üksi jääma, siis vaatasid nad meid nii kaastundlikult pealt, nagu oleks kõige hullem õnnetus meid tabanud.
Indias ei tohi (kohalikud) mees ja naine tänaval käest kinni käia ja muid "rõvetsemisi" korda saata. Seevastu on täiesti okei, kui kaks meest kõnnivad hellalt käest kinni hoides avalikult ringi. Räägivad, et pidi sõpruse ja läheduse märk olema. Kalkutas nägime kahte paarikest. Mehed ei vaadanud naiste poolegi (rääkimata nende puudutamisest), vaid hoidsid teineteisest kinni ja kõndisid nagu armukesed.
Olgugi, et India oli väga väsitav ja vastuoluline maa minu jaoks, siis ikkagi läheks ma sinna kunagi tagasi. Kindlasti ei läheks ma Delhisse (kuhu isegi Indialased ise ei soovita minna). India nõuab raudseid närve, kannatust ja väga suurt annust pohhuismi. Kui midagi valesti läheb, siis tavaliselt ei tasu ärrituda, vaid mõelda, et see on ju India. Paraku endal iga kord niimoodi välja ei tulnud, aga eks teinekord läheb paremini...

Indiaga on nüüd asi ühel pool ja oleme liikunud nüüd ühte eriti huvitavasse riiki. Sellist pole me veel oma reisil kohanud. Siin on külm, vaikne ja vähe inimesi. Mulle meeldib siin. Võib-olla jään siia kauemaks...

Darjeeling

Darjeeling asub Kirde-Indias. Peamiselt on see paik kuulus oma teeistanduste poolest. Meie läksime sinna aga sellepärast, et sealt näeb selge ilmaga maailma kõrgemaid mägesid (sh ka Everesti...). Paraku seekord midagi näha polnud, nähtavus oli sama hea nagu tuukril piimasupis. Nautisime siis lihtsalt külma ilma ja sooja teed. Ja nii külma ilma pole ma sel reisil veel tunda saanud. Kraadiklaas näitas 0 kraadi. Muidugi teie seal Eestis rõõmustaks sellise kuumalaine peale, aga meile tundus see väga külm. Toas tuli näiteks hingeauru, sest küte puudus. Eriti huvitav oli see, et meie külalistemajas polnud sooja vett. Pererahvas pidi gaasipliidil pangega vett keetma, millega sai siis pesta. Hea India tava kohaselt kadus iga õhtu paariks tunniks elekter ära. Käisime ka loomaaias, kus loomad on palju normaalsemad, kui neid vaatama tulevad indialased.
Darjeelingust tulime ära rongiga ja nüüd oleme jõudnud soojemasse paika Purisse. See asub Bengali lahe ääres. Veedame siin mõned päevad ja liigume siis Dehli poole.

Meditatsioonid

Proovisin vahepeal siis 10-paevast Vipassana meditatsiooni. P6hjuseks oli siiras uudishimu selle fenomeni vastu, millega viimasel ajal paljud mu s6brad/tuttavad kokku on puutunud. Kadri on oma blogis sellest pikemalt kirjutanud (http://kadriaan.blogspot.com/).
Igatahes avastasin, et ma pole yldse mediteerijatyyp ja vaimsus puudub mul ka taielikult. Mediteerimine toimus meil yhiselt suures saalis absoluutses vaikuses (kui vanameeste r6hitsused/peeretused v2lja j2tta). Siis kui teised pyydlikult sisekaemusega tegelesid, otsisin mina parimat asendit, mis v6imaldaks mugavalt magada ja samas n2eks v2lja nagu ma hullult mediteeriks. Kuna variandid said suhteliselt ruttu otsa, siis loobusin ma mediteerimise n2itlemisest ja magasin niisama. Oma 6igustuseks ytlen niipalju, et mediteerime algas 4.30 hommikul ja kestis 2h ning ma pole yldse hommikuinimene. Meie 6petajaguru, kes peale poolteist tundi mu viilimist l6puks m2rkas, laskis mu yles 2ratada ja nii ma seal nokkisin toks-toks viimased pool tundi.
Peale sessiooni tuli Kadri ja ytles, et ta tahab loobuda. See oli neljanda p2eva hommik. Sellest oli veidi kahju, kuna lubati, et neljandal p2eval hakkab p6him8ll pihta, et enne seda oli rohkem nagu sooja tegemine (hingasime ja j2lgisime, kuidas nina sygeleb, liigutada ei tohtinud). Aga ma tahtsin kindlalt Kadriga koos olla ja uudishimu a la "ei tea kas siis nyyd l2heb p6nevaks v6i ei?!" polnud piisavalt tugev motiveerija.
Niisiis vastus kysimusele, kas asi oli siis v22rt, j22b siinkohal vastamata, kuna l6pptulemus j2i mul n2gemata. Aga ausalt-6elda sellest v2ga kahju tegelikult polegi :)

Hetkel oleme Kirde-Indias Darjeelingus, millest kirjutan j2rgmine kord. Minu t2iesti m66da pealkirjaga jutunurk j2tkub j2rgmine kord. V2rvilisi unen2gusid!

Kalkuta

India. Oleme jõudnud Kadriga Indiasse. See on väga teistsugusem maa võrreldes Kagu-Aasiaga. Ja kindlasti veel teistsugusem kui Austraalia või Eesti...

Aga hakkame algusest. Tais võtsime Kadriga öörongi Chiang Maist Bangkokki. Väga magada ei saanud, aga ikka parem, kui bussiga sõita. Rongis serveeriti õhtu- ja hommikusööki, mis maitsesid isegi suht okeilt. Hommikul jõudsime Bangkokki, jätsime kotid rongijaama hoiule ja töllasime kesklinnas terve päeva ringi. Käisime isegi kinos hollywoody filmi vaatamas. Tais on huvitav tava alati enne iga filmiseanssi riigi (või oli see kuninga?) hümni mängida. Kõik peavad siis loomulikult püsti tõusma, välismaalased ka muidugi. Film oli õnneks subtiitritega, nii et me saime inglise keeles vaadata. Ma polnud polnud pool aastat kinos käinud, nii et see oli väga huvitav vaheldus.
Õhtul sõitsime bussiga rongiajaamast Bangoki lennujaama, kus plaanisime veeta öö. Lennujaam oli ilgelt pirakas ja moodne. Lennukid tulid ja läksid öö läbi. Vahet polnud, mis kell oli, sebimist oli ikka palju. Juhuslikult saime jälle kokku hollandlastega, keda nägime Laoses. Kuna oli veel mõned tunnid aega, siis sõime nendega lennujaamas väga hilist õhtusööki ja rääkisime, kus keegi vahepeal käinud. Saatsime hollandlased Amsterdami ja läksime ise pehmete pinkide peale magama. Pean mainima, et Bangkoki lennujaama pingid on kõige mugavamad, kus olen üldse maganud. Igatahes saime seal magada 5 tundi ja hommikul lendasime Kalkutasse.


Kalkuta lennujaam oli minu suureks üllatuseks täielik peldik. Ma arvasin, et maailma suuruselt teise populatsiooniga riigi suuruselt teine linn evib uhkemat või vähemalt mitte amortiseerunud õhuväravat, aga nähtavasti eeldan ma igasugu asju liiga palju. Lennujaamast väljudes võtsid meid vastu taksojuhid, kes hakkasid otsemaid meid oma taksodesse ajama. Teadsime, et kuidagi peaks saama rongiga kesklinna, aga mitte kuskilt ei leidnud me rongijaama. Kohalikud ütlesid, et rongijaam asub kaugel eemal (2-10km...). Leidsime meiega sarnases situatsioonis oleva saksa paari ja hakkasime koos tegutsema. Läksime kõrval asuva India siselendude lennujaama ette, kus seisis üks buss. Samal ajal, kui saksa mees küsis bussijuhilt , kas see buss sõidab kesklinna, seletasid kohalikud taksojuhid, et kesklinna saab ainult taksoga ja et mingit bussi sinna ei sõida ja et üldse mingit bussi pole olemas. Sakslane tuli tagasi ja ütles, et buss sõidab 10min pärast kesklinna ja pilet maksab 10.- nägu...


Ööbime praegu Kolkata tsentris suhteliselt tagasihoidlikes oludes. Aga hind on madal ja koha õhustik on üsnagi meeldiv. Kõik vajalik on olemas ja prussakaid pole ka näinud, nii et me oleme väga rahul.


Meil on millegipärast selle reisi jooksul pidevalt juhtunud nii, et saabume kohale mingi kohaliku püha ajaks, kui kõik poed on kinni ja mingi mürgel käib ümberringi. Seekord ka siis Kalkutas. Nimelt on neil käimas värvide (või valguse?) püha, mis kujutab endast trummide tagumist ja meeletut tantsimist tänaval. Inimesi loobitakse värviliste pulbritega ja nägu mökerdatakse ka mingi värgiga kokku. Ei säästetud meidki pidustustest. Mul on juuksed siiamaani kergelt roosad...


Eile käisime loomaaias. Ma nägin elus esimest korda oma silmaga kaelkirjakut. Väga äge! Kaelkirjak on nüüdsest üks mu lemmikloomasid. Ta näeb veitsa dinosauruse moodi välja. Loomaaia põhiatraktsiooniks oli reklaamitud Bengali tiiger, aga üle pea kasvanud võsa tema puuris tegi suure kiisu absoluutselt märkamatuks. Üsna tõenäeoline, et seal üldse polnudki mingit tiigrit... Indialased, kes käisid see päev loomaaias, said piletiraha eest eriti palju vaadta: kaks valget eestlast Kalkuta loomaaias! Ma olen kindel, et meist tehti rohkem pilte, kui loomadest. Me pakkusime neile rohkem huvi, kui metselukad. Muide kahe peale kokku läks meil pilet kokku 5 krooni. Meenutan, et Austraalia loomaaias läksid piletid meil kahepeale 1000.- Et siis jah...

Okei. Praeguseks aitab vast küll. Kirjutan jälle, kui netti saan. Plirts-plärts... käes on märts!

Head vabariigi aastapäeva!

Chiang Khong, Tai

Jälle Tai

Laos on läbi. Kahjuks. Aga nüüd oleme jälle Taimaal, kus viibime vaid hetke. Reedel lendame Indiasse...

Laoses siirdusime Luang Prabangist jällegi põhja poole. Peatusime öösel transiitlinnakeses Udom Xais. Või Udomsays. Või midagi sellist. Ega need laod ise ka täpselt ei tea, kuidas nende kohanimesid meie tähtedega kirjutama peaks. Aga kuna see on nii väike riik ja palju variante pole, siis enam-vähem saavad kõik aru, mida sa mõtled.

Sõitsime sealt edasi Luang Nam Thasse, kus pidime Estriga kokku saama. Ja juhtus nii, et saimegi! Väga tore oli Estrit näha. Estriga oli kaasas kaks britti, kellest üks oli Rough Guide'i reisijuhi fotograaf ja teine õppis Hiinas hiina keelt. Kuna kõik olid juba mõnda aega selles kandis ringi tiirutanud, siis oli ka jututeema regioonikeskne. Igatahes oli ülimalt tore jälle Estriga kokku saada ja uute tuttavatega muljeid vahetada. (Pildil olev vanem härra roosas pole kumbki britt.)

Luang Nam Thast sõitsime veelgi põhja poole Muang Singi nimelisse väikelinna. Seal pidi väga tore olustik olema. Juhtus hoopis nii, et linn jättis suht mittemidagiütleva mulje. Õnneks toimus samal ajal seal pulmapidu. Loomulikult läksime kohalikku suursündmust vaatama. Kahvanägusid nähes kutsusid pulmalised meid kohe ka peost osa saama. Meil vedas, sest saabusime pulma esimesel päeval (pulm kestab muidu 3 päeva), mil külalised veel suhteliselt lõbusad, erksad ja kontaktsed näisid. Etterutates mainin, et ülejärgmisel päeval pulmatrallist möödudes olid asjaosaliste read märgatavalt hõrenenud ja kõvasti vaiksemad. Igatahes pandi kauged külalised vanameeste lauda, kes meile pidevalt õlut ette kallasid ja kohalikku kärakat lahkesti mekkida andsid.
Lao-lao, nagu laod ise oma jooki kutsuvad, on põhimõtteliselt tavaline puskar, ainult riisist tehtud. Lahjemat varianti kutsutakse eufemismihõnguliselt rice wine'iks, mis tegelikult on ikka seesama puskar. Kindlustamaks, et keegi kaine peaga peolt ei lahkuks, käis ka pruutpaar pudeli ja pitsikestega kõikide laudade juures ringi ja pakkus igale külalisele tervendavat märjukest.
Lao pulma tantsukombed on äärmiselt üksluised ja kiiresti omandatavad. Põhimõtteliselt kõnnitakse muusika rütmis randmeid pööritades ringiratast. Mehed ja naised on näoga vastamisi. Muusika oli pidevalt üks ja seesama. Lauljad küll muutusid iga looga, aga taustaks tuli ikka sama pentatooniline hiina tümm. Kohalikud vanamehed kasutasid kohe juhust ja kutsusid Kadri ja Estri tantsima. Et välismaa naistele muljet avaldada, demonstreerisid kohalikud tantsuässad ka oma vingeimaid liigutusi. Möll!

Muang Singis kaua ei viibinud. Avastasime, et oleks viimane aeg Laosest liikuma hakata, kuna 26ndal läheb meil Bangkokist lennuk. Läksime tagasi Luang Nam Thasse ja sealt bussiga piirilinna Huay Xaisse. Mingil imelikul põhjusel oli seal (nagu Luang Namthaski) bussijaam 10km linnast väljas, nii et pidime jälle tuk-tuki võtma. Tukijuht oli vist täielik imbetsill, kuna viskas meid kuskil äärelinnas maha, kus hulkusid kurjad koerad ringi, ja ütles, et see ongi city centre. Ega me ei teadnud see hetk, et sellel linnal ka mingi asjalikum rajoon on. Alles hommikul, kui nägime päris kesklinna, saime aru, et meid oli kuskil suvalises kohas maha pandud. Kohalik valuuta oli meil juba eelmine päev otsa saanud, aga õnneks saime igal pool Tai bahtidega makstud ja sõitsime paadiga üle jõe Taisse.
Tai piiril tabas meid aga tagasilöök, kui piirivalveametnik meil viisade eest 10$ nõudis. Ametlikult peaks see tasuta olema. Aga kuna midagi teha polnud, siis pidime maksma. Senistest piirkogemustest on olnud see seni kõige halvem kogemus. Õnneks saime sealt kiiresti minema. Sõime kohe hommikusööki ning hea tai toit võttis lisaks tühjale kõhule ka halva tunde kiiresti ära.

Tais sõitsime Chiang Raisse. Seal lasime enda peal Tai massaaži sooritada. Kadri, kes vahel käib Eestis massaažis, nautis sessiooni täiega, aga mina karjusin nagu väike titt. Massaažitädi väänas ja kõdistas mu konte päris korralikult. Minu tõmblemine massaažilaual tegi massööridele kõvasti nalja. Tore oli, aga enam ma tai massaaži ei läheks...

Nüüd oleme aga Chiang Mais, kus asume õhtul rongiga Bangkoki poole teele. Reede hommikul läheb lennuk Kalkutasse ja sellega saabki Indo-Hiina meie jaoks läbi. Järgmine sissekanne tuleb ilmselt juba Indiast. Hõissa!

Laos

Vietnam on läbi! Kirjutan hetkel Laosest, kus mõnes külas saab elektrit kasutada hommmikuti ja õhtuti 6-9ni. Sestap ka minu põgusad (st olematud) külastused internetimaailma. Kirjutan veidi, mis vahepeal toimunud on.

Saime siis Vietnami Rahvavabariigi õitsvast pealinnast Hanoist India viisad kätte. Nende kättesaamisega mingit jama polnud ja hind tuli ka tegelikult odavam, kui mujalt orgunnides. Panime Laose poole ajama. Enne seda veetsime aga öö bussis, mis oli jällegi ülimalt vaevarikas meie kaasreisijate kodumaise muusikalembuse tõttu. Jõudsime piirilinna Dien Bieni, kus magasime päeva maha (sest öö oli ju magamata). Päeval magamine oli hea mõte, kuna järgmisel öösel poleks nagunii sõba silma peale saanud. Vietnamlased on vist kõik kurdid, et nad telekat ja muusikat nii valjult kuulavad - eriti öösel.

Enne päikesetõusu läksime oma bussi peale, mis meid Laosesse pidi viima. Buss oli ilge parsa ja valgeid turiste täis. Esimest korda selle reisi jooksul! Ma olin väga õnnelik! Ei mingit telekat, konditsioneeri ja kohalikke! Luksus! Seltskond oli väga rahvusvaheline: prantslased, britid, ameeriklased, hollandlased, itaallased, rootslased, kanadalased, eestlased jne. Tutvusime ühe hollandi paariga, kes olid varem siin kandis käinud. Saime nendega jutu peale ja rääkisime, kes kuhu läheb jne. Oleme juba varasemast kogemusest aru saanud, et hollandalsed on väga normaalsed inimesed. Vähemalt need, kellega me oleme reisil kokku puutunud. Nad on sõbralikud ja räägivad arusaadavat inglise keelt. Nendega on väga lihtne suhelda. Nii ka selle paariga.

Vietnamist lahkumisega mingeid probleeme polnud. Aga uude riiki sisenedes ilmnevad komplikatsioonid, nagu juba kombeks saanud. Laos pole selles suhtes mingi erand.
Kuna kellegi polnud Laose viisat olemas, siis piirpunkti jõudes läksid kõik valged vaatama, palju neile viisa maksab. Kuna kõik olid erinevatest riikidest, siis olid kõigil ka erinevad viisahinnad. Kanadalasel oli au maksta viisa eest kõige rohkem. Tüüp tegi nalja, et kordki elus saab ta olla kuskil esimene. Kõikide viisadele lisati m6ned taalad juurde ja lisaks nõuti veel 5000kippi (u 6 krooni) templi passi löömise eest. Kuna meie olime sellisest imeriigist, millest Laose piirivalvurid pole elusees kuulnudki, siis saime meie oma viisad sellest seltskonnast ilmselt kõige odavamalt. Teised maksid viisa u 10$ rohkem, kui oleks pidanud. V6imalik, et me olime vist esimesed eestlased, kes seda piiripunkti yletasid (see avati alles 2007).

Laosesse j6udes saime u 3 km s6ita kui tuli v2lja, et "maantee" (kruusatee) on teet88deks suletud. Kuna midagi targemat teha polnud, siis hakkasid mehed kohe 6lut kohale orgunnima (piiripunktist sai osta). Aga just sel hetkel, kui leitigi kohalik motikamees, kes oleks olnud n6us kast 6lut 2ra tooma, avati tee ja me pidime edasi s6itma. Natuke oli isegi kahju...

P6hja-Laose kruusased teed on v2ga k22nulised ja kynklikud. Vahepeal tundus, et ees s6itvad ekskavaatorid ja kopad lykkavad just meie bussi jaoks teed valmis. Yhes kohas ei saanud yks kastiauto m2est yles ja kopp lykkas k2paga masinat edasi. Mitu korda tuli bussiga ka l2bi j6e s6ita. Nagu filmis!

Esimese 88 veetsime v2ikses kylakeses Muang Khuas, kus j2rgmine hommik v6tsime paadi ja s6itsime m88da j6ge p6hja poole Phongsalisse. Kuna meil polnud selle kandi kohta mingit infot, siis oli hea, et meiega olid kaasas ka hollandlased, kellel oli asja kohta veidi rohkem teadmisi. Phongsalis k2isime vaatamas kohalikke h6ime, kes (erinevalt Malaisia omadest) n2gid v2lja nagu tavalised kohalikud, ainult et ylimalt vaesed. Kylas tulid meile vastu v2iksed lapsed, kes hirnusid meile n2kku ja n6udsid pastakaid. Pastakatest meil kahju polnud ja me ka andsime need neile. H6imud elasid v2ikestes 2gedates onnikestest ja j2tsid v2ga loomuliku mulje.

Phongsalist tulime kahe p2evaga Luang Prabangi, kus hetkel ka asume. Tegemist on absoluutse turistikaga, kus tegelikult on üsnagi meeldiv. T2na k2isime vaatamas yhte koske, mille l2heduses oli ka karupark. M6mmid olid nummid, nagu ikka. Igatahes l2hip2evadel saame loodetavasti Estriga kokku. Ootame juba v2ga...

Ninh Binh

Peaaegu n2dal on juba m66das hetkest, mil siia j6udsime. Kirjutan veidi, millega vahepeal tegelenud oleme.
Ninh Binhi linnas pole suurt midagi teha ega vaadata. Ainus p6nevam seik oli see, kui vahepeal l2ks linna elektrijaam p2lema ja u pool tundi polnud elektrit. Muud huvitavat pole siin juhtunud.

Seet6ttu rentisime j2lle motorolleri, et ymbruskonnas ringi s6ita. Yks p2ev vurasime u 12km kaugusele Tam Coc'i, kus saab j6e peal paadituuri teha. See pole niisama suvaline j6ekene, vaid asub suurte kaljude ja riisp6llukeste vahel (kuigi Kadri v2itis, et see on hoopis j2rv). Paadis on peale reisijate veel kohalikud aerutajad, kes kasutavad liikumiseks m6nikord k2si, teinekord aga jalgu. See paadis6it oli v2ga m6nus, kuna sai vaikselt j6e peal kruisida ja vaadet nautida. J6gi jooksis vahepeal ka kaljude sisse, nii et vahepeal s6itsime ka pimedas koopas.
Peale paadis6itu kimasime motikaga niisama ringi ja tegime riisikasvatajatest ja m2gedest pilti. Nummi.
Yks teine p2ev s6itsime kaheks p2evaks 40km kaugusele Cuc Phuongi rahvusparki. K2isime vaatasime koopamehe kodu. Kuna peremeest ennast kodus polnud (ta suri 7500 aastat tagasi 2ra), siis tegime pilte lihtsalt tyhjast koopast. Miks ka mitte...
Teine p2ev k2isime vaatasime kohalikke p2rdikuid. Ma ei m6tle Vietnami lasteaeda, vaid p2ris ahvikasvatust, mis oli tegelikult Frankfurdi loomaaia projekt Vietnami primaatide p22stmiseks. Kohalik giid r22kis meile, mis ahvid neil on ja kust nad neile tulnud on. Kuna ahvid yldse paigal ei seisnud, siis loobusin nende pildistamisest ja vaatasime neid niisama. Puuris j2tsid nad armsa mulje, aga tegelikuses pidid nad talitajaid ikka vahel ryndama. Meie suureks yllatuseks ei n6udnudki giid peale tuuri endale mingisugust tippi ning see tegi meil tuju heaks.
Homme aga s6idame tagasi Hanoisse, kus loodetavasti saame esmasp2eval India viisad k2tte. Viisad olemas, paneme sama p2ev Laose poole ajama.

Darth Driver

Luke... [kchhh]... I'm your Driver.

6uduste oo

Kui kellelgi peaks kunagi tekkima tahtmine Vietnamis 88bussiga s6ita, siis soovitaks tal eelnevalt allolev l2bi lugeda.

Otsustasime Kadriga siis sleeping-bus nimelise imeloomaga tutvust teha. Nagu nimigi juba sellele viitab, siis sleeping-bussis on istmete asemel voodid, kus saab teoorias magada. Teoorias.
Juba bussi peale saamine oli veider. Kohalikud bussisaatjad rebisid mult kohe alguses pileti ja kadusid ise kuhugi bussi. Minu kysimise peale, kuhu me oma kotid panna v6ime pl2mises tyyp oma koledas loomakeeles midagi minule arusaamatut vastu. Peale m6neminutilist asjatut t6mblemist ja nendepoolset l6ugamist said kotid kuidagi bussi. Bussi sisenedes m2rkasime, et voodid pole kuigi suured. Oma kohtadele j6udes n2gime, et need on v2iksemad voodid, kui mujal. Meie kohad olid tagareas, kus olid kitsamad ja lyhemad voodid. Kadri voodi oli minu ja mingi kohaliku tyybi vahel, nii et lisaks ruumile puudus bussis ka privaatsus. Loomulikult oli bussis televiisor. Tundub, et ilma telekata pole Kagu-Aasia bussid v6imelised s6itma. Parasjagu jooksis sealt Vietnami kohalik estraadihuumor, mis pole just minu lemmikzanr. Heli oli loomulikult p6hja keeratud, nii et magamine n2is olevat vaid helesinine unistus.
Yldse on Aasias selle myraga mingi imelik lugu. Tundub, et kohalikud lihtsalt ei talu vaikust. Nende arust tuleb vist k6ike teha l2rmakalt ja karjudes. Ilmselt nende keelest tulenevalt h22litsevad nad nagu loomad. Vietnamlased ei talu vaikust isegi siis, kui nad magavad. Muusika oli bussis nii vali, et niisama 2rkvelgi olemine oli piinarikas, magamisest r22kimata. Kummalisel kombel ei h2irinud see vietnamlastest kaasreisijaid, kes magasid rahulikult (kui nende harjumusp2rane oksendamine v2lja j2tta).
Kui nyyd lisada olemasolevale "mugavustega" bussile kuumaastiku meenutavad teeolud ja bussjuhi s6idustiil (2 varianti: kas gaas p6hjas kiirendada v6i rattad plokis pidurdada), siis saamegi kokku ideaalse kompoti k6ige meeldej22vamast bussikogemusest.
H2mmastav, aga millegip2rast lylitasid nad u kella 1.00 paiku mussi v2lja ja me saime u 3h isegi magada. Hommikul Hanoisse saabudes v6tsime takso ja j6udsime unesegastena India saatkonda. Saime oma viisataotlused sisse antud ja t6mbasime rongiga Hanoist minema 100km eemale Ninh Binhi. Kuna viisadega l2heb u n2dal aega, siis veedame need kuskil siinkandis. Hanoi oli m6tteutlt l2rmakas ja saastunud ning otsustasime seda linna oma kohaloluga mitte austada. Nyyd vaatamegi, kuidas me selle n2dala siin m66da saadame. Ausalt 8elda on Vietnamist juba kopp ees.

Vietnam

Peale mõnusat Mui Ned sõitsime mägedesse u 2000m kõrgusele Dalatisse. Dalatis oli ilm palju jahedam kui muidu Vietnamis. Temperatuuri ei tea, aga õhtul pidin pikad püksid jalga ja kampsuni selga panema. Vahelduse mõttes oli jahedat päris huvitav kogeda. Ei tea, kas see oli külmemast kliimast v6i hõredamast õhust, aga Dalatis polnud inimesed nii pealetükkivad ja nõmedad, kui mujal Vietnamis. Motikataksojuhid olid isegi viisakad ja rääkisid päris korralikku inglise keelt Vietnami kohta. Dalati ümber oli männitaoliste puudega mets, mis meenutas veidi Eesti loodust. Dalatis käisime köisraudteel ja nautisime vaadet.

Peale paari päeva sõitsime mööda mägiteed sinkavonka Danangi poole. Bussisõidu oleks vabalt võinud ümber nimetada okse-ekspressiks, sest peaaegu kõik kohalikud öökisid terve tee. Meie Kadriga olime vist ainukesed bussis, kellel polnud paha olla. Mägedes tehti ühes laiemas kohas ka peatus, kus kohalikud said rahulikult erinevaid kehamahlasid väljutada.
Koidikul Danangi jõudes leidsime juba bussiaknast avaneva vaate järgi, et siia me kindlasti ei taha jääda ning otsustasime sõita 30km lõunasse Hoi Ani. Hoi Anis on vanalinn, mis meenutab Melakat Malaisias. Siin on palju restosid, reisibüroosid ja rätsepatöökodasid, kus meisterdatakse custom-made riideid. Keset linna voolab jõgi, mille peal saad lasta end hambututel vanamuttidel paadituuritada, kui mahti on.

Praegu haume plaane, kuidas Hoi Anist minema saada. Peame sõitma Hanoisse, kuigi üldse ei tahaks jälle ühte saastunud aasia suurlinna sattuda. Aga meil on vaja India viisat, et oma reisi jätkata. Arvestades, mis linnad meile veel ette jäävad, saab kõige paremini viisat taotleda just Hanois. Kuna Vietnamis (ja mujal Kagu-Aasias) on algamas varsti Hiina uusaastapidustused, siis on kogu transpordi piletihinnad teinud paraja hüppe. Nii et tuleb jälle kohalikega kõvasti jagelema hakata. Loodetavasti saame homme edukalt bussi peale. Edu meile!

Mui Ne

Peale n6medat Saigoni s6itsime Vaikse Ookeani 22rde Mui Nesse. See oli kyll kuurort, aga mitte ylearendatud ja hotelle t2is ehitatud turistikas, vaid m6nus, rahulik kylake. Mui Nesse s6ites hakkasid kohe silma venekeelsed restorani-, hotelli- ja massaazisildid. Ja neid oli seal rohkem, kui ingliskeelseid viitasid. Paar p2va hiljem kohtasime kahte erinevat eestlaste seltskonda, kes m6lemad olid solvunud ja ebameeldivalt yllatunud, et seal nii palju vene turiste k2ib. Meid see ei h2irinud, vaid tegi hoopis nalja.

Mui Ne l2hedal asusid punased ja valged liivaluited. Kuna nendeni oli paarkymmend kilomeetrit, siis rentisime motika ja kruisisime m66da L6una-Hiina mere rannikut nendeni. Tee oli hea, vaade hunnitu ja liivaluited muljetavaldavad. Ma arvan, et enamikele inimestele on t2nu USA s6jafilmidele kujunenud Vietnamist pilt kui niiskest dzunglipadrikust, mida kaunistavad riisip6llud ja kraavides sibavad koonusekujuliste mytsikestega vietkongid kalashnikovidega ringi. Kui mytsikesed v2lja j2tta, siis meie ei n2inud mitte midagi sellist. Valged liivadyynid meenutasid Sahaarat v6i Leedus Niida(?) poolsaarel asuvaid dyyne. 6hk oli kuiv ja soe ning dyynidel puhus leebe briiz. Kuna me olime teie lumeuputuse peale seal Eestis juba vaikselt kadedad, siis rentisime plastiklataka ja lasime ka m2est alla. Ytleme nii, et kes korra elus lume peal s6itnud, see liiva peal seda tunnet k2tte ei saa. Vaese mehe kelgus6it. Aga luidetel oli ikkagi v2ga m6nus. See oli ilmselt mu lemmik-koht terves Vietnamis.

Mui Ne l2hedal asus ka v2ike kosk. Selleks, et sinna j6uda, tuli minna piki oja. Sinna j6udmiseks tuli vist enam-v2hem kellegi taga-aiast l2bi k2ia, aga kuna viidad suunasid, siis tundus asi ka enam-v2hem okei olevat. Kosk ise midagi erilist ei olnud, aga matk sinna oli huvitav. Muidugi suutis kohalik poisitolkam end meile kaasa m6llida ja j6lkus meiega kaasa. Me kyll ytlesime talle (teades selle maa teenimistavasid), et me ei vaja giidi, aga ega nemad siis sellest heidutada lase. Tuli aga kaasa ja n2itas teeotsasid k2tte ja r22kis ka yht-teist (olgugi, et me ei palunud tal seda teha). Kui ta kose juurde oli meid "viinud" (me oleks m66da j6ge k6ndides ise sama edukalt sinna j6udnud) kysis ta meile osutatud "teenuse" eest raha. 6igluse m6ttes me siiski j2tsime talle veidi raha, kuid ikkagi ta m2ngis komejanti ja lunis pappi juurde... Me ei teinud ta nurumisest v2lja ja k6ndsime julmalt minema nagu yhed pahad-kurjad valged turistid kunagi.

Mui Nes saime esimest korda selle reisi jooksul rannas odavalt lebotada. Meie 66maja, kus olid taskukohased s66gid ja 6lu, asus rannast 50m kaugusel ja yhe p2eva me sisustasime rannas kvaliteetselt mitte midagi tehes. Ainus produktiivne tegevus, mille ma suutsin sooritada, oli kookosp2hkli sisse augu tegemine. See toiming v6ttis mul u 1,5h aega, aga tehtud ta sai. P6hjuseks oli minu t66riist (s6prade kingitud Lethermanni taskunuga, mille yle ma olen v2ga t2nulik), mis pole selle t66 jaoks ilmselt ette n2htud. Kohalikud kasutavad kookosp2hklite muukimiseks hoopistykkis kirvest.
Kokkuv6tteks tahaksin 6elda, et Mui Nes oli v2ga tore, kuna lisaks k6igele muule toredale sain ma kohalike p2sside ees oma rendimotikaga ylbitseda.

Goooood morning Vietnam!

Oleme Vietnamis olnud juba n2dala jagu. Saabusime Kambodzast m66da Mekongi j6ge Chau Doci linna. Veetsime seal m6ned p2evad ja suutsime endale mingi k6huh2da kuskilt hankida ning selle endaga Saigoni kaasa vedada. Viimased p2evad oleme siis haiged olnud ja vaikselt taastunud. T2na on juba okei olla.
Vietnam peaks teoorias ikka veel kommunistlik riik olema. Lipp on neil punane ja keskel kollane t2ht. Sirbi ja vasara symboolikat v6ib ka m6nes kohas leida. Aga need on ainukesed asjad, mis meenutavad, et siin kommunism v6i midagi... Linnapildi j2rgi v6iks 6elda, et tyypiline Aasia elustiil L22ne reklaamide ja br2ndidega. 6hk on kohutavalt saastunud. Pole ka imestada, kui k6ik s6idavad siin motorolleritega. Tundub, et nii kui laps synnib, pistetakse titt rolleri otsa ja sellega ta veereb siin elu l6puni kordagi sadula seljast maha tulemata. Ainukesed, kes siin jala k2ivad, on turistid. Kohalikud jala ei k2i. Seet6ttu linnades 6hk on v2ga halb ja Ho Chi Minh Citys (Saigon) on pidevalt vine yleval.
Olime kuulnud, et Kagu-Aasia riikidest pidi Vietnamis k6ige rohke turiste n66ritama. Seni ei viita mitte miski sellele, et see nii ei ole. Chau Docis on m6nedes restoranides ingliskeelses menyys toitude hinnad k6rgemad kui vietnamikeelses. Riksajuhid kysivad peale s6itu rohkem raha, kui algselt kokku sai lepitud. Jne jne. Ilma Lonely Planetita oleksime ilmselt pystih2das, sest muidu me ei teaks, palju miski tegelikult siin maksab. Pidevalt peab kauplema, kauplema ja kauplema. Saigonis on asjad 6nneks normaalsemad. Hinnad on fikseeritud ja tynga ei tehta. Aga v66ristust tuntakse valgete suhtes ikkagi...
Homme s6idame liivadyynidesse. Loodetavasti on loodus seal s6bralikum kui inimesed...

Phnom Pehn

Kui Indrek Kadriga Vietnami saatkonda j6udis, oli viisaosakond juba suletud. N6nda v6iks alustada meie ylim6ttetut romaani pealkirjaga "Phnom Pehn". Kambodza Kuningriigi pealinn, Phnom Phem, on nagu suur kyla. See on selline pommiauk, et isegi kuningapalee n2eb v2lja nagu kasarmu. 6hk on siin h2sti paks ja umbne ning ilmsesti ka ylisaastunud. Kui sul pole Kagu-Aasia budistlikest templitest ikka veel kyllalt saanud, siis siin v6id end nendest segaseks vaadata. Kui templid ei paku huvi, siis pole siin suurt midagi teha. Isegi Soome baar tundub siin p6nev koht olevat.
Ainus p6hjus, miks meie siia tulime, oli Vietnami viisa, mis on saatkonnast taodeldes odavam, kui neti kaudu jurada. Paraku oli saatkond kinni ja juba hakkasime m6tlema, midafakki me siin siis nii kaua teeme? 6nneks on ka Vietnami ametnikud parajad nihverdajad ja saatkonna valvur pakkus kohe lahkesti abi, et visa for monday, no problem, 40$ each ja tulge 12 am kohale. Kuna tahtsime kiiresti viisad k2tte saada, siis olime ka n6us.
Kambodza toit pole suurem asi. P6hiroog on neil mingi maltsaga keedetud supp, mis ei maitse yldse h2sti. Mainimisv22rne on vaid kambodzalaste lembus putukate ja 2mblike j2rele. Keegi ei tea t2pselt, miks kohalikud 2mblikke s88vad, aga m6ned arvavad, et see komme on punaste khmeeride ajast (1970ndatel) kui midagi muud polnudki syya. Igatahes ei j2tnud meiegi siis kohalikku h6rgutist proovimata. Maitses v2ga omamoodi, meenutas krabi. Hea 6lle k6rvale n2ksida.
Kambodza on vaene maa. Sellest johtuvalt pyyavad kohalikud kaupmehed (peamiselt transpordi alal) ka valgeid pidevalt koorida, mis mind v2ga 2rritas. Iga asjaga tuleb siin kaubelda. Veel k2is n2rvidele viis, kuidas tuk-tuki juhid t2naval meie t2helepanu pyydsid v6ita: karjuvad muudkui HEI! HEI! ja l88vad k2si kokku nagu kutsuks koeri enda juurde. Ega muidu polekski midagi, kui seda paar korda juhtuks, aga kui niimoodi tehakse t2naval k6ndides 6 korda minutis, siis... Mis teha, tuleb sellest yle olla. Tyytu kyll, aga ega nemad tea, et see on meie jaoks v2ga ebaviisakas. Kambodza ei j2tnud ylipositiivset muljet, aga v2hemalt j2ttis mulje. Tegelt oli siin 2gedaidasju ka. Nagu n2iteks bambusrong ja v2ga head puuviljasheigid... Aga tagasi siia ei tuleks.

Angkor

Nonii... Käisime siis kuulsas Angkoris ära. Rentisime päevaks jalgrattad (motikate rent on valgetele keelatud) ja tegime mõnusa 40km ringi. Ratastega on siin väga mõnus sõita ja vahemaad on selleks väga sobivad. Pealegi pole ma sellel reisil peaaegu üldse end füüsiliselt liigutanud, nii et rattasõit oli väga bro. Võtsime ühepäevapiletid, millest meile täesti piisas, sest kaua sa ikka neid varemeid vahid?! Need on küll väga vanad ja huvitavad ja põnevad, aga seda kõike on raske hoomata, kui sa ei tea Kagu-Aasia ajaloost suurt midagi. Motikatakso rentimine koos juhiga oleks ka mõttetu olnud, kuna ta oleks mingi hullu ajaloofatkide jada meile ette kandnud ja sellest poleks meile mitte muhvigi meelde jäänud. Mulle meeldib asjade kohta tagant-järele lugeda :P

Angkor Wat oli suur ja kivist. Muud midagi väga erilist meelde ei jäänudki. Teised templid olid minu arvates isegi ägedamad, kuna need polnud nii hästi säilinud ja nägid khuulimad välja. Ühes neis on filmitud ka "Tomb Raideri" film, kus suuretissiline Angeline Jolie käis templis kivikollidega möllamas. Muide nende filmivõtete ajal tekkiski tal geniaalne idee Kambodzast laps adopteerida ja sellega uus Hollywoodi trend luua. Ma üldse ei imesta, et ta siit selle lapse adopteeris, kuna kohalikud põnnid suudavad oma suurte niiskete silmadega rikaste valgete südamed täiega sulama panna. Ja kohalikud lapsed (ma arvan, et mingi 4-7a) räägivad ülihead inglise keelt täesti perfektse hääldusega. Eriti kui nad tulevad sulle oma manti maha müüma...

Oma templituuri lõpetasime õhupallisõiduga, kus leidsin kinnitust eelnevalt avastatud tõsiasjale, et Angkor Wat on tõepoolest väga suur ja kivist.
Õhtul premeerisime end känguru, krokodilli, mao ja konna lihaga. Känguru maitseb nagu känguru ikka, ülejäänud nagu kana. Ahjaa, kas ma juba ütlesin, et suur õlu maksab baaris 5 krooni!?

Head uut aastat!

Uus aasta käes, kirjutan veidi, mis on vahepeal toimunud.
Peale uue ja veel parema tulekut tegime väikse ajareisi ja rändasime aastast 2553 tagasi aastasse 2010. Ehk siis Taist Kambodžasse. Kõigepealt sõitsime bussiga Bangkokist ida poole Tai piirilinna Aranya Prathetisse, kus veetsime öö. Peatus enne Kambodžat oli vajalik, kuna teadsime, et piirist alates hakkab igast jama juhtuma...

Natuke tausta. Tai-Kambodža piiri lähedal (140 km-i kaugusel) asub Kambodža suur rahvuslik sümbol, kaheksas maailmaime, au ja uhkus - Angkor. See on hinduistlik/budistlik templivaremete kompleks, mille hulka kuulub ka maailma suurim sakraalne ehitis Angkor Wat. Kuna see on nii tähtis ja enam-vähem ainuke asi, mida tullakse Kambodžasse vaatama, siis on siin ka lademetes turiste. Paljud turistid sõidavad mööda maad Kambodžasse Taist. Tai piirini on asi lihtne, aga Kambodža piiri ääres pole normaalset transporti Angkori lähedal asuvasse linna Siem Reapi. Kuna kohalik võim on ära tabanud, et valgeid annab ilgelt hästi lüpsta, siis on pandud püsti turistibuss Poipetist (Kambodža piirilinn) Siem Reapi, mille üks pilet maksab parimal juhul 500 krooni! Võib juhtuda, et maksab ka rohkem... Kohalikud elanikud maksavad sama teekonna eest aga u 20 krooni. Neil on oma transport ja valgeid hoitakse nendest väga eemale. Kõigele lisaks on teada, et Kambodža piirivalveametnikud küsivad viisa eest veidi rohkem kui ametlikult tohiks. Ühesõnaga, kõik võimalik on tehtud selleks, et Siem Reapi odavalt ei pääseks.

Igatahes asusime teele. Linnas, kus me ööbisime, võtsime tuk-tuki (kolmerattaline sõiduk, kus juht on ees ja turistid istuvad kõrvuti taga) piiri äärde, kus meid visati kohe mingi laua juurde. Seal võttis meid üks tüüp paberitega vastu, et davai, võtke istet, siin viisa blanketid ja peate need nüüd ära täitma ja maksate 1200bahti (400 krooni) per kärss ja kiiresti-kiiresti... Vend nägi suht ametlik välja, aga me saime aru, et see mingi Tai firma, kes orgunnib viisasid, mitte ei ole Kambodža piirivlveametnik. Viisa peaks tegelikult maksma 20$ (200 krooni). Ütlesime vennale aitäh ja panime kiiresti Tai piiri poole ajama. Tai piiri järjekorras oli turistide meeleolu nagu tudengitel ülikoolis enne eksamit: kas saab läbi või ei saa? kas täna on "pühapäevamaks" juures või ei? kas keegi üldse teab, mis toimub? Ühesõnaga väga lõbus ja naljakas. Kuskilt kuulsime, et peale Tai piiripunkti võib olla mingi võlts-kambodža piiripunkt, kes kasseerib ka raha... Väga huvitav! Valepiiripunkti me ei kohanud, aga päris Kambodža piirivalvurid küsisid ikkagi 120$ (1200 krooni!!!) viisa eest. Kadri mängis lolli, ütles, et meil rohkem pole kui 40$ ja istus kurva näoga maha. Samal ajal kui teised valged maksid oma 120 taala ega vaadanud, mis toimub, võttis piirivalvur Kadri näpust passid ja raha ega öelnud mitte midagi. Paari minuti pärast anti meile passid tagasi, mille sees ilutsesid Kambodža Kuningriigi viisad ja sooviti laia naeratuse saatel head päeva. Kadri vastas kambodža keeles aitäh (ta oli õnneks raamatust kiirelt üle vaadanud) ja tõmbasime minema.
Viisa olemas, pidime veel passikontrollist läbi minema, kus oli juba korralik järjekord tekkinud. Paksudel sakslastel ei olnud kannatust oodata, läksid järjekorra kõrvalt ja kuidagi orgunniti nad sealt kiirelt minema. Arvata on, et tüübid maksid kõvasti peale, et asjade kulgu kiirendada. Õnneks meil kiiret polnud ja umbes poole tunni pärast saime passikontrollist läbi. Tasuta.
Kui piiripunktist läbi saime, tuli uus katsumus. Kohalikud ärikad lendasid kohe peale: "Where you want to go! Shared taxi to Siem Reap! Now!" Me ei hakanud üldse ütlemagi, kuhu me lähme ja kõndisime edasi. Mõne aja pärast, kui tüübid rahu ei andnud, ütlesime, et jääme Poipeti. Nad ei tahtnud eriti uskuda ja töllerdasid nagu kärbsed ümberringi. Kuna busse Poipetis ei sõitnud, siis otsustasime Kadriga, et võtame shared taxi ainult 50km kaugusele järgmisesse linna Sisophoni ja võtame sealt järgmise transpordi. Olime lugenud, et nõnda tuleb väga palju odavam. Tüüp pakkus algul Sisophoni täiesti ulmesummasid, aga me ütlesime, et liiga kallis ja kõndisime edasi. Vennike kõndis pea 20min meiega kaasa ega läinud ära nagu paha hais. Käis muudkui peale, et shared taxi ja veri tsiip (15$ inimese kohta, veri tsiip mai ääss!). Ma sain aru, et see tüüp meid niisama minema ei lase, kuna ta oli juba nii kaua meid moositanud. Vend oli juba täiesti meeleheitel, kuni lõpuks ütlesime talle oma hinna. Peale väikest kauplemist ja näitemängu saime kaubale, et 350bahtiga (120 krooni) saame mõlemad Sisophoni.
Kambodžas on shared taxid (jagatud "taksod") ikka väga hea täituvusega. Koos juhiga mahtus meid sinna 7 inimest. Muidu istmeid oli 5 inimese jagu. Kambodžas on parempoolne liiklus, aga rool on autodel seal pool, kus parasjagu juhtub olema. Ehk siis vahet pole, kus see asub, peaasi, et signaal on olemas. Kambodža (ja üldse Aasia maade) tava näeb ette, et kui sa kellestki endast väiksemast mööda sõidad, siis tuleb signaali lasta. Või lased siis, kui sul parasjagu tuju on...
Sisophonis visati meid kuskil keset linna maha. Peale mõningast uitamist leidsime järgmise shared taxi, mis pakkus sõitu Siem Reapi 10$ eest. Kuna see tundus õiglane hind olevat, siis ei hakanud me isegi kauplema ja olime nõus. Kui eelmises "taksos" tundus, et 7 inimest on ühe auto jaoks natuke palju, siis järgmises oli meid juba tervelt 10! Kusjuures tundus, et poole sõidu ajal võib veel 11mnes ka lisanduda, sest üks naine oli ilmselgelt viimaseid päevi (et mitte öelda viimaseid tunde) rase. Kohalike taksomeeste töömoraal (loe: raha-ahnus) jättis ikka vapustava mulje: alati mahub üks juurde! Peale 2h tihedat (väga tihedat) sõitu jõudsime Siem Reapi pärale.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et saime päris hästi kohale. Kui oleksime lasknud end esimeste pakkumistega õnge vedada, siis oleks meie sõit väga kalliks võinud minna. Sõit Poipetist Siem Reapi oleks läinud maksma vähemalt 1000.-, aga meie saime u 220.- krooniga (mis on seda maad arvestades ikkagi üüratu summa). Kauplemist ja juramist oli palju, aga see oli seda väärt. Siem Reapis maksab suur õlu baaris 5 krooni. Teretulemast Kambodžasse!