Koha nimi on siiski Proserpine :)

Peale Sydneyt sõitsin teise öö rongiga Brisbane’i. Brissis tegin hommikusöögi ja läksin kesklinna botaanikaaeda/parki puhkama. Lebotasin seal niisama, kuna rongisõidust oli selg kangeks läinud. Päris äge park oli, mis nägi välja selline nagu kohe kuskilt nurgatagant tuleb mingi dinosaurus välja. Samas oli samasugune ka Sydneys nii et ma ei teagi kui eriline see oli... Brissis käisin veel jõe peal CityCatiga sõitmas, mida kohalikud igapäevase ühistranspordina kasutavad. Nägin siis linna selle külje pealt ka. Ööbisin Külliki sõbra juures, nii et hosteli pealt hoidsin kokku. Järgmine päev tahtsin edasi Proserpine’i sõita, aga kuna rongi see päev ei liikunud, siis pidin bussi võtma. 18h bussis loksumist. Ei ole tore. Aga vähemalt nägi loodust. See on siin ikka täiesti eriline. Vahepeal tundub täiesti nagu sõidaks mingil Eesti maanteel. Ja siis veidi hiljem oled nagu kiviajas. Igatahse lõpuks jõudsingi kohale Proserpine’i. Kaspar tuli mulle vastu ja nii me jälle kohtusime taas. Ööbime mõlemad backpackerite hostelis, kus kõik peavad ka farmis töötama. Kasparil ei vedanud üldse, ta pidi 2 nädalat waitinglistis ootama. Minul läks seevastu paremini. Kolmandal päeval sain juba tööle tomateid korjama. Palk sõltub tulemusest. Mida rohkem tomateid, seda suurem palk. Töö tegelt on päris raske, küürutad terve päeva lõõskava päikese käes. Seljale on ikka päris valus. Natuke jalgadele ja põlvedele ka, aga see pole hullu. Töötan valge triiksärgiga ja suure õlgkübaraga. Seetõttu pole päikest väga saanud. Õnneks tuli vaba päev peale kolmandat tööpäeva, mis on hea. Lihased saavad taastuda. Eks ta paras neegri-töö ole, aga raha on vaja kuidagi teenida. Novembris on plaanis edasi rännata ja kui ma kuu aega lihtsalt niisama passin, siis pole millegi eest reisida. Õnneks sattusin just õigel ajal, tomatihooaeg algas ja oktoobris ongi pidev korjamine. See pidi kõige tasuvam töö olema. Ilm on siin koguaeg palav ja päikseline. Kerge vine on pidevalt üleval, sest need tolmutormid pole ikka veel lõppenud. Muidugi nii hull pole, nagu nädal tagasi Sydneys ja Brissis, aga kauged mäed on suht udused. Põllul töötades sain aru, miks western-filmid on alati 16:9 resolutsooniga. Siis on tunne nagu oleks ise ka kohal. Põllul tekkis sihuke tunne nagu vaataks filmi: lai vaade, ülalt katmas kübar nägemist ja alt kissitad silmi. Vinge! Seltskond on siin väga rahvusvaheline, kus suurima rahvusgrupi üllatus-üllatus moodustavad eestlased, keda nüüd on kokku 8. Teiste rahvuste esindajaid on 2-4. Tüübid on ka väga erinevad. Näiteks üks tomatikorjaja on india doktor ja kes on elanud 6 aastat Ukrainas. Ja nüüd töötab Austraalias põllul!!! Ise elan ühes toas eestlase ja 2 itaallasega, kellest üks mängib kitarri. Nii me vahel õhtuti siis jämmime. Proserpine ise on suht kolgas. Üks peatänav ja põhimõtteliselt ongi kõik. Aga vähemalt on 50m välibassein, kus saab 3$ terve päeva lebotada. Vaatab kauaks ma siia jään. Kui selg väga valutama hakkab, siis peab lõpetama. Aga vanemad olijad räägivad, et esimesed 2 nädalat on kõige hullem. Edasi pidi lihtsam olema. Eks siis näeb. Finantsi tõttu ei tahaks väga liikuda siit veel. Loodetavasti saan nüüd tihedamini blogisid üles panna, kuna mul nüüd oma nett! Oujee.