Head vabariigi aastapäeva!

Chiang Khong, Tai

Jälle Tai

Laos on läbi. Kahjuks. Aga nüüd oleme jälle Taimaal, kus viibime vaid hetke. Reedel lendame Indiasse...

Laoses siirdusime Luang Prabangist jällegi põhja poole. Peatusime öösel transiitlinnakeses Udom Xais. Või Udomsays. Või midagi sellist. Ega need laod ise ka täpselt ei tea, kuidas nende kohanimesid meie tähtedega kirjutama peaks. Aga kuna see on nii väike riik ja palju variante pole, siis enam-vähem saavad kõik aru, mida sa mõtled.

Sõitsime sealt edasi Luang Nam Thasse, kus pidime Estriga kokku saama. Ja juhtus nii, et saimegi! Väga tore oli Estrit näha. Estriga oli kaasas kaks britti, kellest üks oli Rough Guide'i reisijuhi fotograaf ja teine õppis Hiinas hiina keelt. Kuna kõik olid juba mõnda aega selles kandis ringi tiirutanud, siis oli ka jututeema regioonikeskne. Igatahes oli ülimalt tore jälle Estriga kokku saada ja uute tuttavatega muljeid vahetada. (Pildil olev vanem härra roosas pole kumbki britt.)

Luang Nam Thast sõitsime veelgi põhja poole Muang Singi nimelisse väikelinna. Seal pidi väga tore olustik olema. Juhtus hoopis nii, et linn jättis suht mittemidagiütleva mulje. Õnneks toimus samal ajal seal pulmapidu. Loomulikult läksime kohalikku suursündmust vaatama. Kahvanägusid nähes kutsusid pulmalised meid kohe ka peost osa saama. Meil vedas, sest saabusime pulma esimesel päeval (pulm kestab muidu 3 päeva), mil külalised veel suhteliselt lõbusad, erksad ja kontaktsed näisid. Etterutates mainin, et ülejärgmisel päeval pulmatrallist möödudes olid asjaosaliste read märgatavalt hõrenenud ja kõvasti vaiksemad. Igatahes pandi kauged külalised vanameeste lauda, kes meile pidevalt õlut ette kallasid ja kohalikku kärakat lahkesti mekkida andsid.
Lao-lao, nagu laod ise oma jooki kutsuvad, on põhimõtteliselt tavaline puskar, ainult riisist tehtud. Lahjemat varianti kutsutakse eufemismihõnguliselt rice wine'iks, mis tegelikult on ikka seesama puskar. Kindlustamaks, et keegi kaine peaga peolt ei lahkuks, käis ka pruutpaar pudeli ja pitsikestega kõikide laudade juures ringi ja pakkus igale külalisele tervendavat märjukest.
Lao pulma tantsukombed on äärmiselt üksluised ja kiiresti omandatavad. Põhimõtteliselt kõnnitakse muusika rütmis randmeid pööritades ringiratast. Mehed ja naised on näoga vastamisi. Muusika oli pidevalt üks ja seesama. Lauljad küll muutusid iga looga, aga taustaks tuli ikka sama pentatooniline hiina tümm. Kohalikud vanamehed kasutasid kohe juhust ja kutsusid Kadri ja Estri tantsima. Et välismaa naistele muljet avaldada, demonstreerisid kohalikud tantsuässad ka oma vingeimaid liigutusi. Möll!

Muang Singis kaua ei viibinud. Avastasime, et oleks viimane aeg Laosest liikuma hakata, kuna 26ndal läheb meil Bangkokist lennuk. Läksime tagasi Luang Nam Thasse ja sealt bussiga piirilinna Huay Xaisse. Mingil imelikul põhjusel oli seal (nagu Luang Namthaski) bussijaam 10km linnast väljas, nii et pidime jälle tuk-tuki võtma. Tukijuht oli vist täielik imbetsill, kuna viskas meid kuskil äärelinnas maha, kus hulkusid kurjad koerad ringi, ja ütles, et see ongi city centre. Ega me ei teadnud see hetk, et sellel linnal ka mingi asjalikum rajoon on. Alles hommikul, kui nägime päris kesklinna, saime aru, et meid oli kuskil suvalises kohas maha pandud. Kohalik valuuta oli meil juba eelmine päev otsa saanud, aga õnneks saime igal pool Tai bahtidega makstud ja sõitsime paadiga üle jõe Taisse.
Tai piiril tabas meid aga tagasilöök, kui piirivalveametnik meil viisade eest 10$ nõudis. Ametlikult peaks see tasuta olema. Aga kuna midagi teha polnud, siis pidime maksma. Senistest piirkogemustest on olnud see seni kõige halvem kogemus. Õnneks saime sealt kiiresti minema. Sõime kohe hommikusööki ning hea tai toit võttis lisaks tühjale kõhule ka halva tunde kiiresti ära.

Tais sõitsime Chiang Raisse. Seal lasime enda peal Tai massaaži sooritada. Kadri, kes vahel käib Eestis massaažis, nautis sessiooni täiega, aga mina karjusin nagu väike titt. Massaažitädi väänas ja kõdistas mu konte päris korralikult. Minu tõmblemine massaažilaual tegi massööridele kõvasti nalja. Tore oli, aga enam ma tai massaaži ei läheks...

Nüüd oleme aga Chiang Mais, kus asume õhtul rongiga Bangkoki poole teele. Reede hommikul läheb lennuk Kalkutasse ja sellega saabki Indo-Hiina meie jaoks läbi. Järgmine sissekanne tuleb ilmselt juba Indiast. Hõissa!

Laos

Vietnam on läbi! Kirjutan hetkel Laosest, kus mõnes külas saab elektrit kasutada hommmikuti ja õhtuti 6-9ni. Sestap ka minu põgusad (st olematud) külastused internetimaailma. Kirjutan veidi, mis vahepeal toimunud on.

Saime siis Vietnami Rahvavabariigi õitsvast pealinnast Hanoist India viisad kätte. Nende kättesaamisega mingit jama polnud ja hind tuli ka tegelikult odavam, kui mujalt orgunnides. Panime Laose poole ajama. Enne seda veetsime aga öö bussis, mis oli jällegi ülimalt vaevarikas meie kaasreisijate kodumaise muusikalembuse tõttu. Jõudsime piirilinna Dien Bieni, kus magasime päeva maha (sest öö oli ju magamata). Päeval magamine oli hea mõte, kuna järgmisel öösel poleks nagunii sõba silma peale saanud. Vietnamlased on vist kõik kurdid, et nad telekat ja muusikat nii valjult kuulavad - eriti öösel.

Enne päikesetõusu läksime oma bussi peale, mis meid Laosesse pidi viima. Buss oli ilge parsa ja valgeid turiste täis. Esimest korda selle reisi jooksul! Ma olin väga õnnelik! Ei mingit telekat, konditsioneeri ja kohalikke! Luksus! Seltskond oli väga rahvusvaheline: prantslased, britid, ameeriklased, hollandlased, itaallased, rootslased, kanadalased, eestlased jne. Tutvusime ühe hollandi paariga, kes olid varem siin kandis käinud. Saime nendega jutu peale ja rääkisime, kes kuhu läheb jne. Oleme juba varasemast kogemusest aru saanud, et hollandalsed on väga normaalsed inimesed. Vähemalt need, kellega me oleme reisil kokku puutunud. Nad on sõbralikud ja räägivad arusaadavat inglise keelt. Nendega on väga lihtne suhelda. Nii ka selle paariga.

Vietnamist lahkumisega mingeid probleeme polnud. Aga uude riiki sisenedes ilmnevad komplikatsioonid, nagu juba kombeks saanud. Laos pole selles suhtes mingi erand.
Kuna kellegi polnud Laose viisat olemas, siis piirpunkti jõudes läksid kõik valged vaatama, palju neile viisa maksab. Kuna kõik olid erinevatest riikidest, siis olid kõigil ka erinevad viisahinnad. Kanadalasel oli au maksta viisa eest kõige rohkem. Tüüp tegi nalja, et kordki elus saab ta olla kuskil esimene. Kõikide viisadele lisati m6ned taalad juurde ja lisaks nõuti veel 5000kippi (u 6 krooni) templi passi löömise eest. Kuna meie olime sellisest imeriigist, millest Laose piirivalvurid pole elusees kuulnudki, siis saime meie oma viisad sellest seltskonnast ilmselt kõige odavamalt. Teised maksid viisa u 10$ rohkem, kui oleks pidanud. V6imalik, et me olime vist esimesed eestlased, kes seda piiripunkti yletasid (see avati alles 2007).

Laosesse j6udes saime u 3 km s6ita kui tuli v2lja, et "maantee" (kruusatee) on teet88deks suletud. Kuna midagi targemat teha polnud, siis hakkasid mehed kohe 6lut kohale orgunnima (piiripunktist sai osta). Aga just sel hetkel, kui leitigi kohalik motikamees, kes oleks olnud n6us kast 6lut 2ra tooma, avati tee ja me pidime edasi s6itma. Natuke oli isegi kahju...

P6hja-Laose kruusased teed on v2ga k22nulised ja kynklikud. Vahepeal tundus, et ees s6itvad ekskavaatorid ja kopad lykkavad just meie bussi jaoks teed valmis. Yhes kohas ei saanud yks kastiauto m2est yles ja kopp lykkas k2paga masinat edasi. Mitu korda tuli bussiga ka l2bi j6e s6ita. Nagu filmis!

Esimese 88 veetsime v2ikses kylakeses Muang Khuas, kus j2rgmine hommik v6tsime paadi ja s6itsime m88da j6ge p6hja poole Phongsalisse. Kuna meil polnud selle kandi kohta mingit infot, siis oli hea, et meiega olid kaasas ka hollandlased, kellel oli asja kohta veidi rohkem teadmisi. Phongsalis k2isime vaatamas kohalikke h6ime, kes (erinevalt Malaisia omadest) n2gid v2lja nagu tavalised kohalikud, ainult et ylimalt vaesed. Kylas tulid meile vastu v2iksed lapsed, kes hirnusid meile n2kku ja n6udsid pastakaid. Pastakatest meil kahju polnud ja me ka andsime need neile. H6imud elasid v2ikestes 2gedates onnikestest ja j2tsid v2ga loomuliku mulje.

Phongsalist tulime kahe p2evaga Luang Prabangi, kus hetkel ka asume. Tegemist on absoluutse turistikaga, kus tegelikult on üsnagi meeldiv. T2na k2isime vaatamas yhte koske, mille l2heduses oli ka karupark. M6mmid olid nummid, nagu ikka. Igatahes l2hip2evadel saame loodetavasti Estriga kokku. Ootame juba v2ga...

Ninh Binh

Peaaegu n2dal on juba m66das hetkest, mil siia j6udsime. Kirjutan veidi, millega vahepeal tegelenud oleme.
Ninh Binhi linnas pole suurt midagi teha ega vaadata. Ainus p6nevam seik oli see, kui vahepeal l2ks linna elektrijaam p2lema ja u pool tundi polnud elektrit. Muud huvitavat pole siin juhtunud.

Seet6ttu rentisime j2lle motorolleri, et ymbruskonnas ringi s6ita. Yks p2ev vurasime u 12km kaugusele Tam Coc'i, kus saab j6e peal paadituuri teha. See pole niisama suvaline j6ekene, vaid asub suurte kaljude ja riisp6llukeste vahel (kuigi Kadri v2itis, et see on hoopis j2rv). Paadis on peale reisijate veel kohalikud aerutajad, kes kasutavad liikumiseks m6nikord k2si, teinekord aga jalgu. See paadis6it oli v2ga m6nus, kuna sai vaikselt j6e peal kruisida ja vaadet nautida. J6gi jooksis vahepeal ka kaljude sisse, nii et vahepeal s6itsime ka pimedas koopas.
Peale paadis6itu kimasime motikaga niisama ringi ja tegime riisikasvatajatest ja m2gedest pilti. Nummi.
Yks teine p2ev s6itsime kaheks p2evaks 40km kaugusele Cuc Phuongi rahvusparki. K2isime vaatasime koopamehe kodu. Kuna peremeest ennast kodus polnud (ta suri 7500 aastat tagasi 2ra), siis tegime pilte lihtsalt tyhjast koopast. Miks ka mitte...
Teine p2ev k2isime vaatasime kohalikke p2rdikuid. Ma ei m6tle Vietnami lasteaeda, vaid p2ris ahvikasvatust, mis oli tegelikult Frankfurdi loomaaia projekt Vietnami primaatide p22stmiseks. Kohalik giid r22kis meile, mis ahvid neil on ja kust nad neile tulnud on. Kuna ahvid yldse paigal ei seisnud, siis loobusin nende pildistamisest ja vaatasime neid niisama. Puuris j2tsid nad armsa mulje, aga tegelikuses pidid nad talitajaid ikka vahel ryndama. Meie suureks yllatuseks ei n6udnudki giid peale tuuri endale mingisugust tippi ning see tegi meil tuju heaks.
Homme aga s6idame tagasi Hanoisse, kus loodetavasti saame esmasp2eval India viisad k2tte. Viisad olemas, paneme sama p2ev Laose poole ajama.

Darth Driver

Luke... [kchhh]... I'm your Driver.

6uduste oo

Kui kellelgi peaks kunagi tekkima tahtmine Vietnamis 88bussiga s6ita, siis soovitaks tal eelnevalt allolev l2bi lugeda.

Otsustasime Kadriga siis sleeping-bus nimelise imeloomaga tutvust teha. Nagu nimigi juba sellele viitab, siis sleeping-bussis on istmete asemel voodid, kus saab teoorias magada. Teoorias.
Juba bussi peale saamine oli veider. Kohalikud bussisaatjad rebisid mult kohe alguses pileti ja kadusid ise kuhugi bussi. Minu kysimise peale, kuhu me oma kotid panna v6ime pl2mises tyyp oma koledas loomakeeles midagi minule arusaamatut vastu. Peale m6neminutilist asjatut t6mblemist ja nendepoolset l6ugamist said kotid kuidagi bussi. Bussi sisenedes m2rkasime, et voodid pole kuigi suured. Oma kohtadele j6udes n2gime, et need on v2iksemad voodid, kui mujal. Meie kohad olid tagareas, kus olid kitsamad ja lyhemad voodid. Kadri voodi oli minu ja mingi kohaliku tyybi vahel, nii et lisaks ruumile puudus bussis ka privaatsus. Loomulikult oli bussis televiisor. Tundub, et ilma telekata pole Kagu-Aasia bussid v6imelised s6itma. Parasjagu jooksis sealt Vietnami kohalik estraadihuumor, mis pole just minu lemmikzanr. Heli oli loomulikult p6hja keeratud, nii et magamine n2is olevat vaid helesinine unistus.
Yldse on Aasias selle myraga mingi imelik lugu. Tundub, et kohalikud lihtsalt ei talu vaikust. Nende arust tuleb vist k6ike teha l2rmakalt ja karjudes. Ilmselt nende keelest tulenevalt h22litsevad nad nagu loomad. Vietnamlased ei talu vaikust isegi siis, kui nad magavad. Muusika oli bussis nii vali, et niisama 2rkvelgi olemine oli piinarikas, magamisest r22kimata. Kummalisel kombel ei h2irinud see vietnamlastest kaasreisijaid, kes magasid rahulikult (kui nende harjumusp2rane oksendamine v2lja j2tta).
Kui nyyd lisada olemasolevale "mugavustega" bussile kuumaastiku meenutavad teeolud ja bussjuhi s6idustiil (2 varianti: kas gaas p6hjas kiirendada v6i rattad plokis pidurdada), siis saamegi kokku ideaalse kompoti k6ige meeldej22vamast bussikogemusest.
H2mmastav, aga millegip2rast lylitasid nad u kella 1.00 paiku mussi v2lja ja me saime u 3h isegi magada. Hommikul Hanoisse saabudes v6tsime takso ja j6udsime unesegastena India saatkonda. Saime oma viisataotlused sisse antud ja t6mbasime rongiga Hanoist minema 100km eemale Ninh Binhi. Kuna viisadega l2heb u n2dal aega, siis veedame need kuskil siinkandis. Hanoi oli m6tteutlt l2rmakas ja saastunud ning otsustasime seda linna oma kohaloluga mitte austada. Nyyd vaatamegi, kuidas me selle n2dala siin m66da saadame. Ausalt 8elda on Vietnamist juba kopp ees.