Oota, aga Malaisia...?

Õigus jah. Mul jäi paar asja ikkagi Malaisia koha pealt lõpetamata. Cameron Highlandsis saime siis Silveriga kokku, kellega vahetasime seniseid reisimuljeid ja jagasime muidu muljeid. Väga huvitav oli kuulda tema läbielamistest. Kuna ta ise on samas kandis juba käinud, kuhu meie siirdume (Kambodža, Vietnam, Laos), siis oli hea ka taustainffi temalt koguda.
Cameron Highlandsis käisime teeistanduses teed joomas (tee oli hea) ja peale seda käisime liblikafarmis, kus näidati igasugu muid elukaid ka (ämblikud, skorpionid, prussakad, maod ja muud imearmasad loomakesed).
Aga Malaisia üldiselt mulle meeldis. Ta ei olnud küll väga uhke ja midagi hüper-giga-ülierilist seal ka polnud. Aga mõned asjad, mis mulle meeldisid: loodus, hea kalatoit, teed on korras, sõbralikud inimesed (üldse mitte pealetükkivad), ladina tähestik (teeb reisimise eurooplasele lihtsamaks), värvilised majad, teeistandused mägedes, putukafarm, džungel ja suhteliselt odavad hinnad (võrreldes Austraalia ja Singapuriga). Mõned asjad ei olnud nii toredad, nagu näiteks nende püüdlused lääne toite järgi teha (ei tule neil praemuna peekoni ja röstsaiaga kuidagi välja...). Kuala Lumpur oli tegelikult suht mõttetu linn (nende kahe torni pärast sinna küll ei tasu minna). Kohalik muusika on neil KOHUTAV, see kõlab nagu väga halb eurovisioon (12 points goes to Albania!) Lääne turistid töllerdavad ka natuke palju ees, aga see on igal pool nii... Ühesõnaga selline ta oli. Kaltsupeade riigi kohta jättis üllatavalt positiivse mulje ikkagi.

Aga Taimaast nüüd. Tais on tulnukatähestik. See tähendab, et me ei saa nende siltidest ja viitadest mitte midagi aru. Tais on oma ajaarvamine. Nende kalendri järgi on aasta 2552. Ehk siis me oleme Eestist natuke rohkem kui kuus tundi ees.
Käisime Kadriga tõelises turistiurkas Phuketi saarel Patongi rannas. Seal on palju inimesi, kes tahavad sulle pidevalt midagi müüa ja kuhugi viia jne. Kõik on kallim kui mujal Tais, sest valged turistid (keda on seal nagu muda) on hinnad üles ajanud. Putkades müüakse Illtalehtit, autodega sõidetakse paremal pool teed ja sissekutsujad räägivad sinuga vene keeles. Õnneks ei leidnud me seal odavat ööbimispaika ja peale väikest mahaistumist tabas meid selgusehetk ning me tõmbasime kohe sama päev Bangkoki poole teele. Peale ööd liikuvas külmkapis (konditsioneer on bussides alati põhja keeratud ja bussijuhtide sõnul on selle välja lülitamine võimatu) jõudsime koidikul Bangkokki. Lärm on siin kõva ja kusehais käib üle pea. Muidu pole vigagi. Loodetavasti näeb aastavahetusel uhket ilutulestikku ja vägevat möllu. Ümbruskond, kus ööbime, on igatahes elava ööeluga.
Ilmselt rohkem ei jõua siia kirjutada. Head vana aasta lõppu teile sinna!

Häid jõule!

Häid pühi headele inimestele, kes mu blogi loevad! Soovin teile valgeid jõule ja kõike mõnusat!

Kirjutan praegu Taist, Phuketist. Viimane postitus oli mul Malaisiast Cameron Highlandsist. Räägin nüüd veidi, mis vahepeal on toimunud.
Sõitsime Kadriga Malaisia maaliliselt kuppelmaastikult (okei, tegelt olid need ikka täitsa mäed) rongiga Tai poole teele. Sõit kestis terve öö ja hommikul jõudsime piiripunkti, kus selgus, et me sealt läbi ei saa. Eesti Vabariigi kodanikud saavad 15 päeva tasuta viisa Taisse ainult teatud piiripunktides. Loomulikult see piiripunkt viisa tegemist ei võimaldanud. Tuli võtta takso ja põrutada teise punkti, mis asus 1h kaugusel. "Show me your money!", võeti meid piiril vastu. Taisse sisse saamisel pidime tõendama, et meil on 10000bahti (3000 eeku) inimese kohta kulutada. Lükkasime sulli letti ja poole tunniga saime probleemideta üle.
Esimese öö veetsime sellises linnas nagu Trang, mis asub Tai lõuna osas ja ranniku lähedal. Suurt midagi seal teha polnud. Põhimõtteliselt on see baasjaam turistidele, kes suunduvad rannikusaartele. Järgmisel päeval sõitsime minivan'i ja longtail'iga (pikksaba - paat, millel propeller asub pika kardaani taga ja millega veetakse turiste palmisaartele) väiksele saarele Ko Kradanile. Ko Kradanil on mitu puhkekeskust, aga me tahtsime odavalt ja naturaalselt läbi saada ning hoopis telkisime rannas. Öösel keset und hakkasime mõtlema aga sellistele suurtele loodusjõududele nagu tõus ja mõõn. Põhjuseks olid merehääled, mis olid kummaliselt intensiivseks muutunud. Nagu selgus, oli meri kõvasti tõusnud hetkest, mil me magama läksime. Laine jäi vaid 5m kaugusele telgist. Õnneks see lähemale ei tulnud ja järgmine päev ei pidanud telgi kuivatamisega ennast lõbustama. Selle asemel käisime mööda saart ringi, lebotasime rannas ja lasime päikesel enda pihta paista. Kvaliteetaeg. Jõululaupäeval käisime meres ujumas (ma tahtsin seda teha, et saaksin blogis kirjutada, et ma ikkagi käsisin jõululaupäeval meres ujumas!), mis oli küll väga põgus, ent siiski põhimõtteline tegevus. Jõuludest ei tea kohalikud mitte midagi. Kuna tegu on budistliku maaga, siis pole siin Jeesuse sünnipäevast haisugi. Kuulnud nad nendest pühadest on, aga ilmselt on see samas staatuses, nagu Eestis halloween. Igatahes olid meil siin valged jõulud ainult niipalju, et liiv mererannas oli tõepoolest valge.
Nüüd oleme otsapidi Phuketis, kus veedame mõned päevad. Linn tundub esialgu äge ja mõnus. Pole veel palju jõudnud näha. Uus aasta tuleb aga tõenäoliselt Bangkokis, kuhu me peale Phuketit ka suundume... Kabuum!

Dzunglist tagasi!

K2isime Kadriga Taman Negara rahvuspargis. S6itsime sinna paadiga 3h m66da j6ge, kuigi oleks v6inud ka kiiremini ja odavamalt bussiga kohale j6uda. Arvasime, et m66da j6ge s6it on ikka j6le 2ge, aga juhtus hoopis nii et peale 10min s6itu tuli mul uni peale ja j2in magama. Nii p6nev siis...
Kohale j6udes ostsime toitu ja m6tlesime, et v6tame ette k6ige kaugemad 66bimiskohad dzunglis ja j22me v2hemalt 66ks. Paraku pole malaislased k6ige osavamad kaardimeistrid ja nii saime esimesel 6htul aru, et tegelikkuses on vahemaad suuremad kui kaardi peal tundub. Esimesel p2eval k2isime maailma k6ige pikemal rippsillal. V6iks arvata, et 45m k6rgusel k6ite toel k6ndimine v6iks hirmus olla, aga tegelikult oli see nii turvaliselt ehitatud, et mingit paanikat seal kyll ei tekkinud. Igatahes v2ga 2ge oli. J6udsime viimasel hetkel, nii et me olime viimased rippsilla kylastajad tol p2eval. L2ksime tagasi rahvuspargi keskusesse ja 66bisime motellis. J2rgmine p2ev j2tsime oma tavaari motelli hoiule ja v6tsime kaasa ainult k6ige vajalikuma matkavarustuse. K6ndisime m66da matkarada, millelt oli raske eksida, kuid vahepeal tuli siiski korralikult pingutada, et m6nest j2rsust m2est yles saada. Tahtsime yhte koopasse minna, aga tuli v2lja, et meie taskulambi patakas on tyhi ja nii j2igi selle sisemus n2gemata. Teada oli, et koopas on v2ike j6gi ja rohkem kui 1 nahkhiir. N2gime dzunglis ka p2ris p2rismaalasi, kes p2riselt elavadki seal! Turismifirmad teevad nende juurde eksursioone ka, aga meie l2ksime sinna omal jalal. P2rismaalased lasid meil 30eegu eest pilti teha ja bambuspyssiga nooli tulistada. Nad olid v2ga h2belikud ja hoidsid meist eemale. Yks tyyp, kes oli koolis k2inud ja oskas inglise keelt, tutvustas meile lyhidalt nende elu. Kusjuures p2rismaalased (need, kes on seal tuhandeid aastaid elanud, mitte hiinakate, malaislaste v6i kesiganes sisser2ndajate j2reltulijad) on mustanahalised ja meenutavad veidi aborigeene, kuigi neil on meeldivamad n2ojooned. Kaua me seal neid ei tyytanud, panime edasi. 6htuks j6udsie yhte vaatluspunkti, kus me veetsime ka 66. Vaatluspunktis n2gime yhte hirve miljon korda, kes saalis seal ringi. Suuremaid loomi ei n2inud, kuigi maismaa kaanid olid ka p2ris pirakad. Yks imes mu talla alt verest peaaegu t2esti tyhjaks... 6ised h22led ei lasknud ka yldse 66sel magada. Linnud tegid mobiili ja 2ratuskella helinaid, mikseri surinaid ja kakofoonilisi symfooniaid. Kes on filmi Predator n2inud, teavad mida Schwazzenegger tundis dzunglis. Mul oli peaaegu samasugune kogemus. J2rgmine p2ev tulime keskusse tempokalt tagasi ja j6udsime 6igeks ajaks bussi peatusesse, aga kohalik bussijuht ei mallanud oodata, soitis minema ja nii oli meil 5h aega harjutada koti pakkimist.
66seks j6udsime Ipohhisse, kust tulime j2rgmine p2ev Cameron Highlandsi. See on maaliline teekasvanduse regioon m2gedes, kuhu viis k22nuline maantee. Teel sinna n2gime 3-4 avariid. Autod olid kraavi s6itnud ja kuidagi suutnud mitte kuristikku kukkuda. Cameron Highlandsis pidime kokku saama Silveriga, kelle t2psemat asukohta ei suutnud me tuvastada. 6nneks lahenes asi kiirelt: tyyp 66bis t2pselt samas hostelis, kus meie - k6ige odavamas. Eestlased on ikka ilged rotid...

Melaka

Misasja te sinna Austraaliasse ronite?! Tulge Melakasse! Siin on 100x parem. J2ime yheks p2vaks veel siia. T2na s6ime 6htuks merekarpe ja tigusid. Vyrtsikad! Alguses olid nad elus, aga p2rast maitsvalt surnud. N2mma! Eile soetasin plaadi Hiina estraadiga ja kaks helikandjat India muusikaga, mis sisaldasid endas vanemat ja kaasaegsemat kraami. Poes kuulasin paari lugu, aga p6hjalikumalt saame vast alles Eestis kuulata. Homme suundume Gemanise poole, kust v6tame rongi ja p6rutame dzunglisse! Plaan on kuskil maailmatumak6rgel rippsillal turnida ja p2rastpoole malbelt teeistanduses teeryybet nautida. Plaan on j6uda enne j6ule Taisse, kus kavatseme pyhad veeta ja uue aasta vastu v6tta. Seekord tuleb see siis 6 tundi varem kui seni harjunud. Aga 2rgem rutakem syndmustest ette! Malaisia pole veel l2bi!

Kuala Lumpur

Ikka Malaisias! Oleme Kadriga k2inud suuremates ja v2iksemates linnades. Kuantan, kuhu me peale Mersingut suundusime, oli tegelikult suhteliselt m6ttetu linn. Eriti midagi vaadata polnud, tihe liiklus, ebahuvitavalt r2pane. Kuantannist liikusime bussiga edasi tillukesse kylla Chinisse. Seal pidi olema kummitav j2rv, mis on populaarsem malaisialaste kui turistide seas. Legendi j2rgi on j2rve p6hjas linn, kus elab j2rverahvas. Tegelikult k2ivad kohalikud seal rohkem metsahve vaatamas. Eelmine p2ev tutvusime Chini suuremate vaatamisv22rsustega. Peale 10min jalutusk2iku saime aru, et suurimaks vaatamisv22rsuteks olime me ise. Kuna turiste sealkandis vist liiga tihti ei peatu, siis oli 2 kahvan2gu (yks neist veel ilmselgelt liiga blond) t6eline sensatsioon. Kohalikud s6itsid oma v6rride ja mopeedidega koguaeg m66da ja lehvitasid ja ytlesid Hello! Ilmselt kuulutati kuskil v2lja, et minge k6ik vaatama kahte valget lollakat, kes on meie kylla 2ra eksinud. M6ned s6itsid meist 4-5 korda m66da, n2gu endal nii 6nnelik nagu oleks just j6uluvana n2inud. Aga nad olid s6bralikud ja siirad. Yhest majast, millest me m66da k6ndisime, anti meile kaasa kaks litshist (punase ja karvase koorega magus puuvili). V2ga h2sti maitsesid. N2mma! J2rgmine p2ev j2i meil see kummitav j2rv ikkagi vaatamata, sest vihma kallas nagu pangest ja eriti j2rve 22rde selline ilm ei meelitanud. J2rv ise asus 10km kylast eemal. M6tlesime, et suva, yks j2rv ees v6i taga ja panime bussiga Kuantanisse tagasi, kust s6itsime edasi Kuala Lumpurisse.

Kuala Lumpuris 66bisime hiinalinnas, mis oli v2ga turiste t2is. Minu arust oli seal rohkem valgeid kui hiinlasi. V2ga l2rmakas ja kirev. K6ik tahtsid sulle kohe midagi myya. K2isime massaazis. Massaazi pakutakse KLis t2naval ka ikka nagu muda. Kahjuks pidime KLis ka arsti juures k2ima, kuna Kadril oli p6iep6letik. Ilmselt oli see v8rtisest toidust. Siinsed toidud on ju megateravad ja see avaldas m6ju Kadri neerudele ja p6iele. Jama kui palju. Igatahes arst vaatas 8le, kirjutas ravimi v2lja ja n88d n2eb Kadri t2itsa k6bus v2lja. Kuala Lumpur mulle isiklikult erilist muljet ei j2tnud. Suur metropol nagu m6ned teisedki linnad, mida olen n2inud. Tundus veidi r2pasem, kui Singapur. Eks ole oma v6lu selleski.

Peale KLi s6itsime Melakasse. Melaka on UNESCO maailmap2randi nimekirjas ja ta on seal t2iesti p6hjusega. Melaka hiinalinn on v2ga v2rvikas, m6nus, kompaktne ja ajalooline. 66bime hubases guest houses, kus on v2ike sise6u koos taimedega. Toad on suured, putukaid pole veel kohanud ja asukoht ei saa parem olla. V2ga tsill koht. Seni parim, kus me oleme peatunud.
T2na proovisime sellist asja nagu FishSpa. See on sihuke asi, et viskad oma koivad akvaariumisse, v2iksed kalad tulevad ja n2ksivad sul surnud naha 2ra ja ise kiljud nagu v2ike plika. Raisad k6distavad! Peremees pakub siis kolme suurust: babysize, medium and KING SIZE! Me proovisime k6ik 8le. Vahepeal tulid kohalikud lapsed vaatama ka kuidas turistid meelt lahutavad. Igatahes t2iega hea oli, p2rast olid varbaotsad roosad nagu beebil. M6nna! Homme siirdume Melakast edasi dzungli poole. Asi kisub syngeks...

Mersing

Tulime Singapurist bussiga 2ra Malaisiasse. Alguses j6udsime sellisesse linna nagu Johor Bahru, kust me 6nneks saime kiiresti tulema, kuna seal polnud sittagi teha. S6itsime v2ikelinna nimega Mersing, mis asub 135km kaugusel JB-st Malaisia poolsaare idarannikul. Hetkel oleme siin vist ainukesed valged inimesed. Linnas eriti midagi teha ei ole, lihtsalt lebotame ja naudime odavaid kohalikke s66ke. Aga 6lu on siin muud kaupa arvestades ikka v2ga kallis. Suur 6lu maksab 35.- kanti. Muu toit on odav, 2 kuuma jooki ja tugevat k6hut2it l2ksid 33eeku maksma. Pole paha... Kuigi linn asub mere 22res, pole sel supelranda meie m6istes. Kohalikud lihtsalt ei k2i rannas ujumas. Moslemimaa ikkagi. T2na hommikul k2isin mere 22res jooksmas. Kai 22res kaluripaaride juures n2gin ma juhuslikult komoodo varaani. T2itsa elus suur sisalik! T88p ronis vette ja aeles natuke ringi. Pilti teha ei saanud, kuna digikas j2i hostelisse. Aga s8ndmus ikkagi. Parem kui loomaaias... Kohalikud on v2ga s6bralikud ja ausalt 6elda eriti ei pane t2helegi, et nad moslemid on. Palju on ka hiinlasi siin. Inimesed on viisakad ja 8ldse mitte pealet8kkivad. Inglise keelega saab normaalselt hakkama. Eile k2isin l6puks juuksuris, kus mulle l6igati kukupai soeng. Nummikas. Ja homme s6idame edasi sellisesse linna nagu Kuantan.

Singapur

Mul on juba neljas p2ev Aasias, aga k6ht pole ikka veel lahti. Imelik. Mulle kinnitati, et pasanteeria on minu hella p6hjamaalase k6hu puhul m66dap22smatu, aga imesid vist veel s8nnib. Ikkagi j6ulud ju varsti...
Singapur on v2ike linnriik, mis asub saare peal. Saar on 4,6 miljonit elanikku arvestades t2iesti mikroskoopiline. Inimesi palju, ruumi v2he. V2rreldes Austraaliaga on kliima veel kuumem ja niiskem. Ekvaator on kiviga visata (ainult 170km). Singapur on 2ge! Elu k6vasti odavam, linn puhas, inimesed r22givad inglise keelt, eri maailmanurkade k66gid otse t2naval. Elu keeb 8mberringi, aga tunnen ennast ikkagi suhteliselt turvaliselt. T2ielik rahvaste paabel.
66bime Kadriga odavas hostelis, mis mingil segasel p6hjusel kannab nime Hawaii Hostel. Hosteli seost Hawaiiga pole me veel suutnud tuvastada. K8ll aga oleme suutnud tuvastada prussakaid meie toas. Tuba ise on tagasihoidlik, kuid konditsioneeriga, mis aitab siinset kliimat taluda. Aga ma ei virise. Sest tegelikult on siin vinge ja me oleme v2ga rahul. Eelmistel p2evadel k2isime Kadriga hiinalinnas ja india linnajaos s66mas ja niisama jalutamas. T2naval kaubeldakse l2rmakalt nagu Aasias ikka, s66gikohtades pakutakse 8lih2id toite, pudukaupmehed tahavad sulle igast saasta p2he m22rida jne. Aasia!
T2na k2isime Senotosa saare peal, mis on meelelahutuskoht koos randade, erinevate atraktsioonide ja vaatamisv22rsustega. Tore koht turistidele. Ei oskagi rohkem midagi kosta. 6htul k2isime maailma suurima vaateratta peal - Singapour Flyer (165m k6rge). Hakata seletama, kui 2ge ikkagi vaade 6isele metropolile oli, on t2iesti m6ttetu. Seda peab ise vaatama. 8kski pilt v6i kirjeldus ei suuda seda kogemust edasi anda.
Homme s6idame 8le v2ina Malaisiasse, kus plaanime veeta u 2 n2dalat. Esialgu siirdume Mersingi linna, edasi vaatame. Ei teagi millal j2lle netti saab, aga esimesel v6imalusel panen siia midagi kirja. N88d vajun magama, sest ma olen surnud. Head 88d!

Maratonblogi

Rohkem kui 2 nädalat on möödas, kui ma viimati siia kirjutasin. Nüüd panen oma saaga siia kirja. Kadri lõpuks jõudis Austraaliasse. 24h hiljem, aga kohale jõudis. Veetsime siis Gold Coastil nädala. Pikalt ei hakka seletama, ütlen ainult, et see oli SUPER! Peale GC otsustasime Austraalia zooparki minna, mis asub u 60km Brissist põhja pool. Sõitsime sinna rongiga, vahepeal ööbisime Brisbane’is hostelis. Loomaaias olid põhiliselt Austraalia kohalikud elukad: kängurud, koaalad, vombatid, maod ja peamine tõmbenumber – krokodillid. Krokude toitmine toimus spetsiaalsel areenil (et mitte öelda staadionil), kus näidati muid elukaid ka, nagu papagoid, elevandid, ussid ja mingid imelikud linnud. Loomaaia pilet maksis küll 550.- per kärss, aga loomi tahtsime näha. Ma polnud isegi kängurut enne näinud, kuigi enne Austraaliat lubati mulle, et siin kubiseb neist ja neid pidi siin virnade kaupa igal pool vedelema. Ma polnud midagi enne loomaaeda näinud. Australia Zoos sai siis neid vaadata, näppida ja toita.

Peale loomaaeda alustasime oma häälega reisimist. Plaan oli jõuda Darwinisse lennukile 9 päevaga. Laias laastus on Brisbane’ist Darwinisse 3500km. Marsruut oli Nambour (Brisbane’i lähedal) – Rockhamton – Mount Isa – Darwin. Ühesõnaga säästureisimine koos taskukohase põnevusega (kas jõuab lennukile või ei jõua?!).
Alustasime hääletamist Nambour’ist ja saime edasi ainult paarsada kilomeetrit. Esimese öö veetsime Maryborough bensuka lähedal mingi söömispingi katusealuse all, kus muuhulgas nägime ka väga ägedat välgushow’d. Teisel päeval meil vedas ja saime ühe vanapaariga Rockhamtonisse. Autodega joppas ja saime edasi Emeraldi, kus me veetsime öö silla all jõe ääres, kus peale meie oli veel 3-4 backpackerite seltskonda. Kolmandal päeval saime vaevaliselt kolkalinna Alphasse, kus lootsime veokite peale saada. Kohalikud rääkisid, et siin peatuvad koguaeg veokid, kes sõidavad lääne poole (Mt Isasse ja isegi Darwinisse). Paraku nii see polnud. Too päev ei saanudki me ühegi auto peale ja pidime öö veetma Alphas. Kõigele lisaks hakkas ka täiega padukat tulema. Kuna enne meie hääletusreisi oli väga kuiv periood ja meie trip sattus ka kuumalaine ajale, siis isegi kohaliku ütlesid, et valisite hääletamiseks „väga hea“ aja (iga päev temp 35+ kanti ja mõni päev üle 40 isegi). Peale kuuma aga tuleb siin vihmahooaeg ja meie olime just selle kahe perioodi vahepeal. Ehk siis saime nii kuuma kui vihma. Neljandal päeval panime edasi järgmisesse kohta Longreach’i, mis oli suurem koht ja kus oli rohkem lootust auto peale saada. Vähemalt nii väitsid kohalikud. Suurem oli koht küll, aga auto peale saamine oli täiesti võimatu. Kokku passisime seal väga igavat/piinavat/lootusrikas/lootusetut 66 tundi. Olime seal 3 ööd. Magasime telgis kuskil rohelisemas paigas ja päeval ootasime bensukas. Kuna sudokud ja aeg hakkasid vaikselt otsa saama, hakkasime juba kaaluma bussiga liikumise varianti, aga see tegi meeleolu veel mustemaks (kahe inimese pilet Longreach’ist Darwinisse maksis 7800.-, samas lennupiletid Darwinist Singapuri maksid 3800.-!!!). Lõpuks üks hea mees Eric viskas meid Mount Isasse ära. Hea nali oli see, et me isegi hakanud tema käest küsima, et kas ta liigub Darwinisse, sest ta tuli hoopis teiselt poolt. Aga mees tuli pakkus end ise. Ta pidi enne teisele poole sõitma ja siis tagasi Darwini poole minema ja meid peale võtma. Võttiski. Ainult 1 päev lubatust hiljem. Ericu veok polnud õigeks ajaks valmis pandud. Igatahes peale meeletut ootamist saime lõpuks Mt Isasse. Seal veetsime öö truckdriverite lounges, kus oli välivoodi. Järgmine päev saime teada, et seal ei tohi ööbida, aga mis sealsikka. Mt Isas võttis meid õnneks peale veokijuht Fred, kes reisis oma koera Blueyga. Fredi auto peale saamine oli suur vedamine. Olime juba valmis bussipileteid minema ostma, kui tüüp tuli ütles, et saab meid otse Darwinisse ära visata. Fred oli mõnus vunts, kes sünnilt oli tegelikult sakslane, aga 6-aastasena tuli vanematega Austraaliasse. Koer Bluey oli väga sõbralik, lõbus ja sõnakuulelik peni, kes tahtis koguaeg mängida. Tõi oma ärailastatud tennispalli mulle ja tahtis, et ma seda loobiks talle. Sümpaatne krants. Öö veetsime Kadriga treileris. Järgmine päev sõitsime 1000km ja jõudsime Darwinisse. Ööbisime Fredi juures jälle haagises. Hommikul saime end pesta ja kohvi ka. Meie jaoks oli see täielik luksus. Hommikul nägime ka Fredi naist Brendat, kes näitas meile oma lapitekke. Olime oma võõrustajatega väga rahul ja tundub, et nemad olid meiega ka. Lubasime Fredile eesti rahvamuusikaga plaadi saata, kui koju tagasi jõuame.
Darwinisse jõudes oli väga hea tunne. Saime hakkama väga raske reisiga: hääletasime põrgukuumuses veerand austraaliat läbi ja jõudsime õigel ajal lennukile! Selle üle võib täiega uhke olla.
Niimoodi Austraaliat lõpetada on väga äge. Ma arvan, et ma nägin Austraaliat päris mitme külje pealt ja päris päris palju (loomulikult mitte kõike). Austraalia on suur ja tühi maa. Sisemaal pole mitte midagi ega ela mitte kedagi. Idarannik on tihedalt asustatud ja tundub väga ameerikalik. Kõik on suur ja palju on ruumi. Austraalia on väga kallis riik. Et seda nautida peab sul raha olema. Aussid on sõbralikud, aga ka pealiskaudsed. Nad on niikaua lahked ja vastutulelikud su vastu, kuni sa kulutad. Hääletades sain aru, et aussid ei taha hääletajaid väga peale võtta ja väidavad, et see on väga ohtlik. Kui küsida neilt, miks, siis ei oska nad adekvaatset vastust anda. Veokite peale pole tegelikult üldse lihtne saada. Palju veetakse Austraalias lõhkeained kaevanduste tarvis. Selliste veokite peal ei tohi kedagi peale juhi olla, muidu tuleb ilge jama koos megatrahviga. Paljud veokid ei võta peale, kuna firma poliitika on selline. Kui hääletajad peale võetakse ja peaks õnnetus juhtuma, siis võivad hääletajad firma kohtusse kaevata. Firma poliitika tõttu meile põhiliselt ära öeldigi. Reisil sain aru, et vanu mehi ei tasu uskuda. Nad küll soovivad sulle head ja arvavad, et teavad kõike, aga nad vaatavad asju ikka oma mätta otsast. Soovid odavat telkimispaika, aga tema saadab su ikka kuhugi hotelli või paremal juhul kallisse karavaniparki. Usu sa siis selliseid veel! Austraalia on minu arust eestlaste poolt üle hinnatud. Siin võib teenida küll palju, aga pead kulutama ka palju. Tööd saada ei ole nii lihtne kui tundub, aga samas ma ei tea kedagi, eks oleks siin tööta jäänud. Midagi leiab ikkagi. Samas on kõigega nii, et miski pole nii hea, kui alguses paistab ja midagi ei saa nii hull olla, kui alguses tundub.

Igatahes nüüd oleme Kadriga Singapuris, kus veedame veel 1-2 päeva. Jõudsime siia üle-eile. Singapur on väga teistsugune koht. Ikkagi Aasia. Kuumem ja niiskem. Ekvaator vaid 170km kaugusel. Ruumi vähe ja inimesi palju. Elu palju odavam. Ööbime praegu odavas hostelis. Singapurist kirjutan teinekord veidi rohkem. Päikest!

PS. Ait2h 2gedatele inimestele Olde Hansast! Teie head soovid j6udsid minuni ja l2ksid hinge! Vivat! :)

Gold Coast

Täna on 10. november. Mina olen Gold Coastil aga Kadri pole ikka veel siin. Ta jäi eile Kuala Lumpuris lennufirma süü tõttu oma lennust maha. Londoni lend hilines kõvasti üle tunni ja ta ei jõudnud järgmise lennu peale, mis oli sama firma lend. Ainuke lend, mis siia toob, ongi Air Asia ja järgmine lend tuleb alles täna õhtul samal ajal. St ta jõuab 1 päev hiljem kui algselt plaanitud. Väga nõme. Väga!
Aga räägin kõigepealt, kuidas mina siia sain. Proserpine’i lennujaama sain Andresega, kes pakkus mulle küüti. Proseri lennukas on sama suur, nagu Tartu bussijaam. Inimesed ootavad lendu õues (värskes õhus ongi muhedam), mingeid busse ja muid masinaid ei ole, kes su lennuki peale talutaks, kõnnid ise kaks kätt taskus lennukile. Väga prosta värk. Normaalne. Lend kestis suts üle 1h. Brisbane’i lennujaamas võtsin bussi, mis viis kesklinna. Seal hakkasin endale hostelit otsima. Ma olin eelnevalt bronninud Gold Coastile (asub u 100km Brisbane’ist lõunas) hosteli, kuhu Kadri pidi teisipäeval maanduma, aga selle peale, kus ma ise enne seda kolm ööd veedan, polnud ma eriti mõelnud. Käisin paar hostelit läbi, aga kõigi hinnad olid liiga kallid, kuni sattusin ühe odavama peale. Sinna ma üheks ööks jäingi (Cloud 9 oli selle nimi). Hommikul mõtlesin, et ei viitsi Brissis passida ja lähen kohe Gold Coastile. Nii tegingi. Keskpäevaks olin kohal ja leidsin ka üles hosteli, mille ma olin enne buukinud. Hostel on võrreldes Prosrpine’i omaga ikka hoopis teine tase: väike, hubane ja mõnus, köögis potid-pannid olemas (ei pea oma nõusid kaasa võtma), kohv-tee tasuta, köök on puhas ja korras, taga aias on bassein ja lamamistoolid, hommikusöök tasuta (maisihelbed küll, aga asi seegi), hosteli oma väikebuss viib iga 2h tagant päkkerid kesklinna ja toob tagasi ka ja kõigele lisaks asub see Surfers Paradise’is!!! SF on Austraalia versioon Miami Beach’ist, ainult et ilusam ja parem. SFi nimi räägib juba iseenda eest: üle 30km puhast liivaranda otse ookeani ääres. Linn on täis baare, söögikohti, riidepoode, hotelle ja pilvelõhkujaid. Palju on ka theme parke, mis põhimõtteliselt on lõbustuspargid. Eks ta paras turistikas ole, aga natuke aega võib ju kommertsi taluda. Surfers Paradise on täiega peo panemise koht. Palju on ööklubisid ja backpackeritele korraldatakse hostelite poolt pidusid. St et paarsada inimest viiakse bussiga kesklinna, käiakse klubist klubisse, kus nad saavad tasuta joogi ja korraldatakse lollakaid mänge stiilis a la tüdrukud peavad tagumikuga hüppama pumba peal ja pump puhub õhku kondoomi, mis asub kuti peas ja võitja onsee, kelle oma kõigekiiremini katki läheb jne. Ja siis jälle jooki ja tantsu. Ühesõnaga möllukoht!
Minul aga pole üldse möllutuju. Läksin täna lihtsalt randa. Rand on suur ja puhas ja õnneks polnud väga rahvastatud. Päike paistis. Lebotasin seal niisama ja käisin ka ujumas. Ookeanis on ikka täiega vinge ujumas käia. Õigemini see pole ujumine vaid lainetega võitlemine (ja lained on siin suured). Minu jaoks uus kogemus. Suurimad lained minu jaoks on seni olnud Vahemeres, kus ma käisin ujumas, kui ma Barcelonas käisin. Vaikse ookeani omad on märksa suuremad. Väga mõnus tunne, soovitan teistele ka.
Tänaseks aitab. Homme hommikul loodetavasti jõuab Kadri lõpuks siia. Siis ei taha enam midagi muud kuulda/näha.

6. november

Vahepeal on asju ka juhtunud. Teisipäeval toimus Melbourne Cup, mis on aasta kõige tähtsam hobuste võiduajamise võistlus. Terve Austraalia jätab töötamise pooleli, inimesed panevad pühapäevariided selga, naised kübarad pähe ja minnakse pubisse jooma ja kihla vedama. Meie hosteli pubis said naised tasuta pokaali šampat. Et kohalikega samal lainel olla ostsime teiste backpackeritega kaltsukast vastavad riided. Pintsakud, sonid, särgid-värgid jne. Mina piirdusin kõigest lipsuga. Soengu tõmbasin seitlisse ja panin sokid jalga. Teised eestlased nägid rohkem vaeva. Ostsid ikka päris pintsakud ja sonid. Läksime juba kell 12 päeval pubisse, tegime oma panused ja kannukesed õllepoolist. Teades oma halba õnne, piirdusin ma seekord vaid 3$, mille ma loomulikult kaotasin. Aga ega raha polegi tähtis asja juures. Pea-asi, et saab midagi tähistada ja natuke vaheldust ülipõnevale tomatikorjamisele. Üks eestlane võitis kuidagi 20$ ja elu oli siis lill.
Õhtul oli seltskond palkonil, kus me Andresega jämmisime. Äkki ilmusid mingid kaks purjus keskealist naist rõdule, üks valge, teine paks neeger. Ega nad vist ise ka ei teadnud, mida nad sealt tahtsid. Tahtsid meiega rääkida või midagi. Igatahes meie neist välja ei teinud. Paks neegritädi hakkas ühe iiri tüdrukuga rääkima ja jaurama midagi. Me ei viitsinud neile tähelepanu pöörata, lootsime et lähevad ise ära. Aga siis läks valge naine hoopis rõdu kaudu meie tuppa. Ma läksin täiega närvi ja lendasin peale, et mida kurat nad siin teevad?! Saime nad välja aetud, aga hiljem kuulsime, kuidas must naine tänaval räuskas ja oli väga agressiivne. Pärast kuulsime hosteli perenaise käest, et sama tädi on vaimselt ebastabiilne ja et ta on varem ühe hosteli tüdruku lihtsalt heast peast juukseidpidi tänavale vedanud ja läbi peksnud. Seekord lahenes asi rahulikumalt. Igatahes kutsuti politsei ja esitati neile süüdistus loata sisenemise eest. Mis neist edasi sai, ei oska öelda... Sellised inimesed siis.
Eile oli minu viimane tomatikorjamise päev. Nii piduliku sündmuse puhul panin jälle oma lipsu ette. Nii ma seal põllul müttasin terve päev lips ees nagu mingi tomatiärikas. Päev ise oli mõttetu, aga see-eest on nüüd tomatitega finiito! Õhtul tuli meil Andresega millegipärast idee endale voodilinadest toogad ja pubis väiksed õlled teha. Õlled joodud, läksin oma toogaga pokkerilauda, kus mul läks päris hästi. Jõudsin finaallauda. Aga kahjuks kukkusin ma välja ja sain 5nda koha, mis tähendas seda, et ma ei saanud peale lolli mängimise mitte muhvigi. Aga vähemalt oli mul lõbus, kuna mul oli 2 toogades fänni (kes nägid rohkem roomlaste moodi välja, kui mina) seal juures.
Teateid ka kulinaaria rindelt. Olen tähele pannud, et kui söögi sees kasutada sibulat ja küüslauku, siis toiduga väga mööda panna ei saa. Kuna ma homme lahkun siit toredast kolkast, siis ma kasutasin kõik toidujäägid ära. Praadisin kõik asjad, mis mul järele olid jäänud ära ja sain kokku möksi, mis nägi suht ebaesteetiline välja, aga maitses suht okeilt.
Homme ütlen Pakaa Proserpine! Lendan Brisbane'i, kus ma ilmselt ööbin kuskil hostelis. Nüüd hakkab puhkus. Kadri jõuab teisipäeval siia :)

Tallinnas on november

Kirjutan nüüd siia ka lõpuks. Viimasel ajal on tekkinud vabasid päevi, aga blogisse pole jõudnud kirjutada ja pilte pole ka saanud üles riputatud. Täna parandan vea :)
Asjalood on siin niimoodi, et hooaeg on tõesti lõppemas nii nagu ma eelmises blogis kirjutasin. Ainult üks põllulapp on veel alles, mida koristame üle ühe päeva nüüd. St et päev tööl, üks päev vaba. Seetõttu teenib siin ainult elamise- ja toiduraha. Kaspar ja veel 2 eestlast tõmbasid siit juba nädal tagasi uutele jahimaadele minema. Kaspari teekonnast saate tema blogist lugeda. Põhjus, miks mina siia jäin , on lihtne: 10. novembril jõuab Kadri siia. Siis on töötamisega lõpp ja hakkame koos reisima :) Kui ma praegu liiguks Proserpinest minema, siis see võtaks raha. Uude farmi kohale jõudes peab ilmselt ootama waiting-listis nädalakese või isegi rohkem, kohe tööle saada on keeruline ja palga saab ka kes-teab-millal. Ühesõnaga ilge keberniit oleks praegu asju muutma hakata. Praegu teenib siin vähemalt elamise raha ära ja reisisääste kasutama ei pea. Kui Kadri siia jõuab, siis algab alles õige reis pihta :) Esialgu oleme nädal või paar (nii kaua kui tahame/viitsime) Austraalias. Edasi liigume Aasiasse. Täpselt veel ei tea, mis riikidesse, aga ilmselt tahaks ära käia Tais, Laoses, Kambodžas, Vietnamis, Indias ja Nepaalis. Vaatame, kas igale poole jõuab, aga tahaks võimalikult palju näha. Oleme spontaansed ja vaatame kaua raha jätkub ja kust tuul puhub. Kindel plaan puudub, aga kindlasti tahaks Nepaalis ära käia. Eks siis näeb, kui Kadri siia jõuab...
Sain teada, et Proserpine'is on ka lennujaam ja ostsin lennupileti Brisbane ära, mis oli odavam kui bussipilet Brisbane'ist siia! Bussiga Brissist Proserpine'i läks 140$ ja 18h. Lennukiga siit brissi on 100$ ja 1,5h. Et siis siit õpetus ka teistele Austraalias reisijatele: vaadake alati lennupiletite hindu ka! Võib võita rahaliselt ja ajaliselt. Nonii, aitab kah vast. Muidu midagi märkimisväärset pole juhtunud. Kui midagi muutub, eks siis paneb jälle siia kirja. Rõõmu!

Esimesed kuu aega kohal oldud!

Eile oli 13. tööpäev järjest. Täna oli õnneks vaba päev ja läksime eesti kuttide ja iiri tüdrukutega randa Airlie Beachile, mis asub u 30km kaugusel. Seal oli palju ägedam, kui Proserpines. See on väike kuurort, kus palju backpackereid ja suvitajaid. Söögikohti ja suveniiri poode täis, nagu rannalinnad ikka. Võtsime õlled, käisime laguunis ujumas ja lebotasime rannas. Pärast oli meie Proseka tüüpe veel seal. Õhtul tagasiteel hakkas sadama. Nägin vihma esimest korda pärast Melbourne’ist lahkumist. Väga veider oli, üle pika aja natuke vihma näha on tegelt päris mõnus. Te seal Eestis vist nii väga ei nõustu minuga :P
Viimased tööpäevad on olnud suhteliselt lühikesed ja seega raha pole väga nendest päevadest loota. Esimese nädala palga sain kätte ja see on selline nagu ma lootsin/ootasin. Elamise ja toidu raha on olemas, aga säästmisega läheb edaspidi raskeks. Tomatihooaeg hakkab läbi saama ja põllud pannakse kinni. See jutt, et hooaeg kestab novembri lõpuni, on täielik jama. Seda räägitakse selleks, et backpackereid hoida hooaja lõpuni farmis. Aga keegi ei taha lõpuni olla, sest siis on seal ainult mõttetuid jubinaid korjata, mille eest raha ei saa. Vaatan, kas saan kuhugi mujale tööle minna. Lühikeste päevade tõttu pole jalad ja selg suurt koormust saanud, vaikselt olen juba ära harjunud. 4.50 hommikul üles saada pole ka enam probleem. Magama lähen igal õhtul 21.00-22.00 paiku. Režiimi olen sisse elanud. Elu nagu sõjaväes.
Teisipäeviti ja neljapäeviti toimub hosteli esimesel korrusel pubis pokkeriturniir. Osavõtt on tasuta, aga võitja saab 100$. Teine koht saab kuuspaki ja ülejäänud mitte midagi. Olen iga kord osa võtnud pokkerist, aga seni pole vedanud. Üks meie eestlane on siin juba 2 korda võitnud. Ega midagi, tuleb ükskord ise ka asi kinni panna, sest raha on ikka vaja.
Hostelis ja tööl on meil siin igasuguseid inimesi. Üks on norrakas Jens, kes tuleb koridori peal vastu ja alati põristab mu nime: Hi, Endreek! Vahetame paar sõna ja siis naerab alati mürinal. Suur ja habemega viiking. Siis on veel üks sakslane, kes on koguaeg purjus ja vihkab sakslasi. Zeer iz too much fucking Germanz! Ühel varahommikul oli ta bussis valmis tööle minema. Eelmisest õhtust peale on ta joonud ja bussis oli tal ka guun kaasas. Guun on odav pakivein, mida joovad peamisel backpackerid, kuna see on odav ja teeb suhteliselt kiiresti purju. Maitse on muidugi teisejärguline. Ulatab mulle pudeli ja ütleb oma ehtsa saksa aktsendiga: Drink! Makez you faastah! Täis peaga teeb Hitleri-nalju, mis on sakslase puhul üsna erandlik. Aga muidu täitsa muhe sell. Ruumi jagan eestlase ja kahe itaallasega, kellest üks on kokk. Tema nimi on Andres ja ta on ka väga naljakas tüüp. Köögis teeb toitu väga kiiresti ja järskude liigutustega ja sellise näoga, et väga teda segada ei taha. Süüa teeb ülihästi. Ükspäev tegi meile känguruliha ja eile lasanjet. Lasagne makes me allways happy, you now. When I eat lasagne, everything is beauutiful! I have a picture in my head with my moother and siister who are making lasaagne in Iiitaly! Andres mängib kitarri ka ja vahel jämmime temaga koos. Teine itaallane on Marco, kellega mängime malet. Tema on veidi rahulikum tüüp. Väga huvitav on kuulata kui nad omavahel räägivad. Nad räägivad väga kõva häälega ja tundub, nagu nad vaidleksid, aga tegelikult nad suhtlevadki nii. Kuna täna oli day-off siis eile pandi pidu. Ise ma eriti pole viitsinud möllu panna. Rahast hakkab kahju. Aasiasse on vaja ikka minna.
Päikest pole ma väga saanud, sest töötan pikkades riietes ja kübaraga. Ainult jalad on päevitunud. Võib-olla edaspidi saab rohkem jumet. 2 nädalat pole sokke kandnud. Päris hea tunne :)

Koha nimi on siiski Proserpine :)

Peale Sydneyt sõitsin teise öö rongiga Brisbane’i. Brissis tegin hommikusöögi ja läksin kesklinna botaanikaaeda/parki puhkama. Lebotasin seal niisama, kuna rongisõidust oli selg kangeks läinud. Päris äge park oli, mis nägi välja selline nagu kohe kuskilt nurgatagant tuleb mingi dinosaurus välja. Samas oli samasugune ka Sydneys nii et ma ei teagi kui eriline see oli... Brissis käisin veel jõe peal CityCatiga sõitmas, mida kohalikud igapäevase ühistranspordina kasutavad. Nägin siis linna selle külje pealt ka. Ööbisin Külliki sõbra juures, nii et hosteli pealt hoidsin kokku. Järgmine päev tahtsin edasi Proserpine’i sõita, aga kuna rongi see päev ei liikunud, siis pidin bussi võtma. 18h bussis loksumist. Ei ole tore. Aga vähemalt nägi loodust. See on siin ikka täiesti eriline. Vahepeal tundub täiesti nagu sõidaks mingil Eesti maanteel. Ja siis veidi hiljem oled nagu kiviajas. Igatahse lõpuks jõudsingi kohale Proserpine’i. Kaspar tuli mulle vastu ja nii me jälle kohtusime taas. Ööbime mõlemad backpackerite hostelis, kus kõik peavad ka farmis töötama. Kasparil ei vedanud üldse, ta pidi 2 nädalat waitinglistis ootama. Minul läks seevastu paremini. Kolmandal päeval sain juba tööle tomateid korjama. Palk sõltub tulemusest. Mida rohkem tomateid, seda suurem palk. Töö tegelt on päris raske, küürutad terve päeva lõõskava päikese käes. Seljale on ikka päris valus. Natuke jalgadele ja põlvedele ka, aga see pole hullu. Töötan valge triiksärgiga ja suure õlgkübaraga. Seetõttu pole päikest väga saanud. Õnneks tuli vaba päev peale kolmandat tööpäeva, mis on hea. Lihased saavad taastuda. Eks ta paras neegri-töö ole, aga raha on vaja kuidagi teenida. Novembris on plaanis edasi rännata ja kui ma kuu aega lihtsalt niisama passin, siis pole millegi eest reisida. Õnneks sattusin just õigel ajal, tomatihooaeg algas ja oktoobris ongi pidev korjamine. See pidi kõige tasuvam töö olema. Ilm on siin koguaeg palav ja päikseline. Kerge vine on pidevalt üleval, sest need tolmutormid pole ikka veel lõppenud. Muidugi nii hull pole, nagu nädal tagasi Sydneys ja Brissis, aga kauged mäed on suht udused. Põllul töötades sain aru, miks western-filmid on alati 16:9 resolutsooniga. Siis on tunne nagu oleks ise ka kohal. Põllul tekkis sihuke tunne nagu vaataks filmi: lai vaade, ülalt katmas kübar nägemist ja alt kissitad silmi. Vinge! Seltskond on siin väga rahvusvaheline, kus suurima rahvusgrupi üllatus-üllatus moodustavad eestlased, keda nüüd on kokku 8. Teiste rahvuste esindajaid on 2-4. Tüübid on ka väga erinevad. Näiteks üks tomatikorjaja on india doktor ja kes on elanud 6 aastat Ukrainas. Ja nüüd töötab Austraalias põllul!!! Ise elan ühes toas eestlase ja 2 itaallasega, kellest üks mängib kitarri. Nii me vahel õhtuti siis jämmime. Proserpine ise on suht kolgas. Üks peatänav ja põhimõtteliselt ongi kõik. Aga vähemalt on 50m välibassein, kus saab 3$ terve päeva lebotada. Vaatab kauaks ma siia jään. Kui selg väga valutama hakkab, siis peab lõpetama. Aga vanemad olijad räägivad, et esimesed 2 nädalat on kõige hullem. Edasi pidi lihtsam olema. Eks siis näeb. Finantsi tõttu ei tahaks väga liikuda siit veel. Loodetavasti saan nüüd tihedamini blogisid üles panna, kuna mul nüüd oma nett! Oujee.

Sydney

Nii. Kuna ma mõtlesin, et ma kaks kuud ei viitsi ikkagi Melbourne'is passida, siis asusin ma põhja poole teele. Pealegi kiskus ilm ka vihmaseks ja külmaks. Eile oli näiteks 9'C!!! Vähemalt niimoodi näitas ühe maja peal tabloo. Eesmärk on mul jõuda sellisesse kohta nagu Properpine. Kapa on seal juba ees ja on waiting listis, et farmi tööle saada. Võib-olla on juba saanud, ei tea. Üle-eile veel ei olnud, aga pidi lähimate päevade küsimus olema. Igatahes, tuli tahtmine sooja saada ja midagi teistmoodi teha. Palka pidi normaalselt saama ja inimesed vahetuvad ka tihti, nii et lootust on tööle saada. Nii ma siis paningi rongiga tulema. Esimene peatus Sydney, kus tuli teha kohustuslik ooperimaja pilt. Tobe ju Eestisse tagasi minna nii, et ise Austraalias käinud, aga ooperimaja pole näinud. Igatahes, praegu kriban blogi Sydney raamatukogus, kus on märgatavalt parem ühendus, kui Melbourne'is ja panen edasi Brisbane'i. Ilm on parem, päike paistab, aga jõle tuuline on. Melbourne oli suhteliselt jahe ikkagi. Ootan juba, millal lühkarid jalga saab lükata. Aga nüüd edasi!

Tagurpidi

Austraalias on mõned totrad asjad teistpidi. Esiteks loomulikult liiklus. Nad sõidavad ju valel pool. Trammides on uksed mõlemal pool ja mitu korda olen lolli näoga oodanud, millal uksed lahti lähevad, samas kui uksed tegelikult on lahti (minu selja taga) Isegi inimesed hoiavad tänaval kõndides vasakule. Polegi seda varem tähele pannud, aga võib-olla hoiavad inimesed Eestis tänaval paremale? Millegipärast on Austraalias trammi- ja bussipeatustes pingid majade, mitte tänava poole. St ootad trammi selg ees sõidutee poole. Täielik debiilsus! Ukselinke neil pole. Selle asemel on neil uksenupud, mida tuleb keerata luku poole, et ust lahti teha. Kuigi loomulik tahtmine oleks keerata nuppu päripäeva. See on ka üsna segadust tekitav.
Melbourne on täis hoiatussilte. Näiteks terve tramm ongi üks suur hoiatussilt koos väiksemate siltidega, ettevaatust, uksed! ettevaatust, aste! Avalikes kohtades on tihti üleval silt: Ettevaatust, märg põrand! Ja hetkel on käimas ka kampaania Work safe, mis peaks tähelepanu tööalasele ohutusele pöörama. Siis on veel kampaania: pleierid ja moblad hajutavad tähelepanu, ole ettevaatlik! Austraallased peaksid laadnad vennad olema, aga hoiatavad muudkui kogu aeg. No worries my ass!

Elukoht St Kilda

Elan nüüd uues kohas. Esialgu peatun siin nädalakese, aga võib-olla jään kauemaks. Muidu täitsa ok koht, ainult netiga on probleeme. Pean blogisid ette kirjutama ja saan alles üliaeglase netiga raamatukogus need üles laadida. Skypemine on seetõttu ka problemaatiline. Siin kandis on mitmeid juudi ja vene poode. Tegelikult on minu elaminegi ühe juudi pudi-padi poe taga. Samas majas on veel iiri tüdrukud ja üks uus-meremaa tüüp, kellega ma tuba jagan. Omanik on ka juut, kes alguses ei jätnud küll väga usaldusväärset muljet. Koht tundus ise ka kahtlane, aga tegelt pole sellel mitte midagi viga ja odav on ta ka pealekauba. Pesumasin on olemas ja asukoht on ka väga hea (10 min kesklinna ja 10 min randa). Isegi rõdu on mu toal olemas! Nett ongi ainus suur miinus sellel. Läheduses asuvad restod ja kohvikud, kuhu ma loodan mõnesse ka tööle saada. Sellel nädalal ongi peamine asi töökoht leida. Vaatab, kuidas läheb.

Melbourne

Melbourne on täitsa normaalne koht. Vähemalt mulle meeldib. Alguses tundub see olevat ehtne Ameerika linn olevat. Kõrged majad ja tihe liiklus. Aga midagi on siiski teistmoodi. Linn on puhas, inimesed sõbralikud ja abivalmid. Trammiga saab kiiresti igale poole, tänavad on loogilised. Ainus jama on see, et vasakpoolse liiklusega on raske harjuda. Trammi pealt maha tulles on oht jääda auto alla, kuna olen harjunud vaatama teisele poole. Üle tee minek on ka päris segadusse ajav. Igaks juhuks vaatan ma alati mõlemale poole.

Ergo juures

Kuna mul neti kasutamise võimalus on kesine, siis olen kirjad ette kirjutanud, mistõttu võib ajavormiliselt asi veits segane olla. Vabandan.

Kui ma Melbourne’i saabusin, siis ööbisin Ergo ja Age juures. Ühel õhtul tegime Ergoga meie maja vastas pargis väiksed õlled. Siis lippas meie juurde üks koerake ja nuuskis meid üle. Ja nähes kilekotti, kus me ülejäänud õlled olid, jooksis peni sinna ja kergitas jalga. Perenaine, kes koeraga kaasas oli, hakkas kohe vabandama, aga mis sa enam teed, õlled kuses! Koer läks perenaisega oma teed ja meie ühe tarkusetera võrra targemad - ära jäta õlut maha, vaid pane pingile!

Siis kuulsime mingit kisa. See tuli lähedal asuvalt staadionilt. Läksime tutvuma siis kohaliku spordieluga. Kohalikud põnnid jooksid kaigastega ringi ja lapsevanemad karjusid võsukestele täiest kõrist kaasa (kohe näha, et spordirahvas need aussid). Tegemist oli siis väljakuhokiga, mida kohalikud lihtsalt hokiks kutsuvad. Ja parasjagu oli käimas Grand finale, kus lapsed olid siis kahes meeskonnas: kollased ja sinised. Et oleks huvitavam vaadata, valisime kumbki meeskonna, kellele kaasa elada. Mina olin kohe siniste poolt, sest nende vorm oli Eesti jalka koondise moodi. Tüübid vehkisid keppidega päris julgelt ja jooksid nagu segased. Lastel olid küll hamba- ja jalakaitsmed, aga kaikaga pihta oleks ikka päris valus saada olnud. Kuidagi nad siiski üksteist vigaseks ei teinud. Ja minu rõõmuks Eesti võitis 3-0!!! Vahet pole, et vale ala ja et tegelt polnud see eesti koondis ka, vaid 12-aastased austraalia hokimudilased, aga vahel on ikka tore vaadata, kuidas sinisärgid võidavad! Eestis seda just tihti ei juhtu...

Reis

Kirjutan nüüd väheke oma tulekust ka siis. Sünnipäeva õhtul sõitsime Kadriga siis Tallinki laevaga Rootsi. Juhuslikult oli laeval ka sõber Kaspar, kes juhuslikult sõitis ka Austraaliasse, juhuslikult läbi Pekingi ja juhuslikult sattus ka sama laeva peale. Kuna laeval suurt midagi teha polnud, siis hakkasime bingot mängima, millega Kapa võitis šoksi ja šampa. Üks teadjamees oskas meile öelda, et sünnipäevalistele antakse šampust hoopis täitsamuidu. Kaspar ütles muidugi kohe mu nime üles ja pudelikene laekus nagu lubatud. Tore algus igatahes reisile.

Järgmine päev tutvusin siis esimest korda elus Rootsi Kuningriigi pealinnaga. Noh, ega ta midagi erilist nüüd olnud, aga esimene linnuke kirjas selle reisi linnade nimekirjas. Lennujaamas saime siis jälle Kaspariga kokku ja alustasime lendu Pekingi poole.

Oma versiooni reisi kohta on Kapa üles pannud kasparkuhi.blogspot.com.

Istekohaga mul eriti ei vedanud, sest mind oli paigutatud nii keskele kui võimalik ja keset hiinlasi. Toit oli suht ok isegi. Aga magada oli võimatu. Ruumi pole, sirutada ei saa, müra jnejne. Nagu lennukis ikka. 8 ja poole tunni pärast maandusime Kapaga Pekingis. Mina pole nii suurt maja enne näinud, kui Pekingi lennujaam. Suur ja futu ja läikiv. Ühest otsast teise sõidetakse rongiga! Aga Peking on sihuke linn, et seal on hästi saastunud õhk ja udu/sudu/mingivalgepask tegi nähtavuse nulliks. Ühesõnaga kõik oli nagu piimasupi sees. Päikest või sinist taevast seal näha polnud. Tollis aga kaotasin ma Kapa ära, kuna mina sain kiiresti läbi ja sööstsin pilukate uhkeid kemmerguid konsumeerima, aga tagasi tulles oli Kaspar juba kadund. Nii me teed siis selleks korraks lahku läksid. Hiinakad räägivad inglise keelt kehvalt ja eriti abivalmid nad ka ei tahtnud olla. Küsisin, et kuhu ma minema pean, siis üks juhatab ühele poole ja teine teisele ja kõigile pead sa oma passi näitama ja miljon korda arrival carde täitma. Lõpuks sain Pekingist tulema. Vahepeal vahetasime lennukit Shanghais, kus oli ka parajalt pirakas maja. Sealt edasi panime siis Melbourne’i poole. 13h lendamist ja kohal ma olingi. Lennujaamast sain ekspressbussiga tulema ja kesklinnas võttis mind Age vastu. Ergo oli parasjagu tööl ja teda nägin ma alles õhtul. Nüüd ma peatungi mõned päevad nende pool. Kohe pean endale aga uue elamise hankima, kuna see tuba üüritakse välja. Igatahes kohal ma nüüd olen ja edasi vaatame, mis saama hakkab.

Palju õnne sünnipäevaks!

Nonii, 14. september ja 2 tosinat on täis. Sünnipäeva puhul alustan siis oma blogiga ka. Kuigi tähtsam sündmus on vast see, et täna hakkab siis minu reis pihta. Täna õhtul kell 18.00 läheb kruiisikas Stockholmi (kus ma pole kunagi varem käinud). Homme hakkan lendama kell 19.00. Ülehomme peaksin jõudma Pekingisse ja kui hiinlaste lennujaamas olen 6h passind, siis alustan järgmist 13-tunnist lendu kõigi eestlaste õnnemaale Austraaliasse. Neljapäeva hommikul peaksin siis Melbourne'i jõudma, kus mind Ergo ja Age ees ootavad. Eestis on siis ikka veel kolmapäev, kuna ajavahe Melbourne'iga on 9h. Vot sihuke plaan on siis. Mis edasi saama hakkab, seda ma ei tea, aga küllap siis näeb. Ühesõnaga tuleb huvitav reis. Siia plaanin veitsa oma juhtumistest kirjutada ja mõned pildid ka üles panna. Palju õnne sünnipäevaks mulle!