Singapur

Mul on juba neljas p2ev Aasias, aga k6ht pole ikka veel lahti. Imelik. Mulle kinnitati, et pasanteeria on minu hella p6hjamaalase k6hu puhul m66dap22smatu, aga imesid vist veel s8nnib. Ikkagi j6ulud ju varsti...
Singapur on v2ike linnriik, mis asub saare peal. Saar on 4,6 miljonit elanikku arvestades t2iesti mikroskoopiline. Inimesi palju, ruumi v2he. V2rreldes Austraaliaga on kliima veel kuumem ja niiskem. Ekvaator on kiviga visata (ainult 170km). Singapur on 2ge! Elu k6vasti odavam, linn puhas, inimesed r22givad inglise keelt, eri maailmanurkade k66gid otse t2naval. Elu keeb 8mberringi, aga tunnen ennast ikkagi suhteliselt turvaliselt. T2ielik rahvaste paabel.
66bime Kadriga odavas hostelis, mis mingil segasel p6hjusel kannab nime Hawaii Hostel. Hosteli seost Hawaiiga pole me veel suutnud tuvastada. K8ll aga oleme suutnud tuvastada prussakaid meie toas. Tuba ise on tagasihoidlik, kuid konditsioneeriga, mis aitab siinset kliimat taluda. Aga ma ei virise. Sest tegelikult on siin vinge ja me oleme v2ga rahul. Eelmistel p2evadel k2isime Kadriga hiinalinnas ja india linnajaos s66mas ja niisama jalutamas. T2naval kaubeldakse l2rmakalt nagu Aasias ikka, s66gikohtades pakutakse 8lih2id toite, pudukaupmehed tahavad sulle igast saasta p2he m22rida jne. Aasia!
T2na k2isime Senotosa saare peal, mis on meelelahutuskoht koos randade, erinevate atraktsioonide ja vaatamisv22rsustega. Tore koht turistidele. Ei oskagi rohkem midagi kosta. 6htul k2isime maailma suurima vaateratta peal - Singapour Flyer (165m k6rge). Hakata seletama, kui 2ge ikkagi vaade 6isele metropolile oli, on t2iesti m6ttetu. Seda peab ise vaatama. 8kski pilt v6i kirjeldus ei suuda seda kogemust edasi anda.
Homme s6idame 8le v2ina Malaisiasse, kus plaanime veeta u 2 n2dalat. Esialgu siirdume Mersingi linna, edasi vaatame. Ei teagi millal j2lle netti saab, aga esimesel v6imalusel panen siia midagi kirja. N88d vajun magama, sest ma olen surnud. Head 88d!

Maratonblogi

Rohkem kui 2 nädalat on möödas, kui ma viimati siia kirjutasin. Nüüd panen oma saaga siia kirja. Kadri lõpuks jõudis Austraaliasse. 24h hiljem, aga kohale jõudis. Veetsime siis Gold Coastil nädala. Pikalt ei hakka seletama, ütlen ainult, et see oli SUPER! Peale GC otsustasime Austraalia zooparki minna, mis asub u 60km Brissist põhja pool. Sõitsime sinna rongiga, vahepeal ööbisime Brisbane’is hostelis. Loomaaias olid põhiliselt Austraalia kohalikud elukad: kängurud, koaalad, vombatid, maod ja peamine tõmbenumber – krokodillid. Krokude toitmine toimus spetsiaalsel areenil (et mitte öelda staadionil), kus näidati muid elukaid ka, nagu papagoid, elevandid, ussid ja mingid imelikud linnud. Loomaaia pilet maksis küll 550.- per kärss, aga loomi tahtsime näha. Ma polnud isegi kängurut enne näinud, kuigi enne Austraaliat lubati mulle, et siin kubiseb neist ja neid pidi siin virnade kaupa igal pool vedelema. Ma polnud midagi enne loomaaeda näinud. Australia Zoos sai siis neid vaadata, näppida ja toita.

Peale loomaaeda alustasime oma häälega reisimist. Plaan oli jõuda Darwinisse lennukile 9 päevaga. Laias laastus on Brisbane’ist Darwinisse 3500km. Marsruut oli Nambour (Brisbane’i lähedal) – Rockhamton – Mount Isa – Darwin. Ühesõnaga säästureisimine koos taskukohase põnevusega (kas jõuab lennukile või ei jõua?!).
Alustasime hääletamist Nambour’ist ja saime edasi ainult paarsada kilomeetrit. Esimese öö veetsime Maryborough bensuka lähedal mingi söömispingi katusealuse all, kus muuhulgas nägime ka väga ägedat välgushow’d. Teisel päeval meil vedas ja saime ühe vanapaariga Rockhamtonisse. Autodega joppas ja saime edasi Emeraldi, kus me veetsime öö silla all jõe ääres, kus peale meie oli veel 3-4 backpackerite seltskonda. Kolmandal päeval saime vaevaliselt kolkalinna Alphasse, kus lootsime veokite peale saada. Kohalikud rääkisid, et siin peatuvad koguaeg veokid, kes sõidavad lääne poole (Mt Isasse ja isegi Darwinisse). Paraku nii see polnud. Too päev ei saanudki me ühegi auto peale ja pidime öö veetma Alphas. Kõigele lisaks hakkas ka täiega padukat tulema. Kuna enne meie hääletusreisi oli väga kuiv periood ja meie trip sattus ka kuumalaine ajale, siis isegi kohaliku ütlesid, et valisite hääletamiseks „väga hea“ aja (iga päev temp 35+ kanti ja mõni päev üle 40 isegi). Peale kuuma aga tuleb siin vihmahooaeg ja meie olime just selle kahe perioodi vahepeal. Ehk siis saime nii kuuma kui vihma. Neljandal päeval panime edasi järgmisesse kohta Longreach’i, mis oli suurem koht ja kus oli rohkem lootust auto peale saada. Vähemalt nii väitsid kohalikud. Suurem oli koht küll, aga auto peale saamine oli täiesti võimatu. Kokku passisime seal väga igavat/piinavat/lootusrikas/lootusetut 66 tundi. Olime seal 3 ööd. Magasime telgis kuskil rohelisemas paigas ja päeval ootasime bensukas. Kuna sudokud ja aeg hakkasid vaikselt otsa saama, hakkasime juba kaaluma bussiga liikumise varianti, aga see tegi meeleolu veel mustemaks (kahe inimese pilet Longreach’ist Darwinisse maksis 7800.-, samas lennupiletid Darwinist Singapuri maksid 3800.-!!!). Lõpuks üks hea mees Eric viskas meid Mount Isasse ära. Hea nali oli see, et me isegi hakanud tema käest küsima, et kas ta liigub Darwinisse, sest ta tuli hoopis teiselt poolt. Aga mees tuli pakkus end ise. Ta pidi enne teisele poole sõitma ja siis tagasi Darwini poole minema ja meid peale võtma. Võttiski. Ainult 1 päev lubatust hiljem. Ericu veok polnud õigeks ajaks valmis pandud. Igatahes peale meeletut ootamist saime lõpuks Mt Isasse. Seal veetsime öö truckdriverite lounges, kus oli välivoodi. Järgmine päev saime teada, et seal ei tohi ööbida, aga mis sealsikka. Mt Isas võttis meid õnneks peale veokijuht Fred, kes reisis oma koera Blueyga. Fredi auto peale saamine oli suur vedamine. Olime juba valmis bussipileteid minema ostma, kui tüüp tuli ütles, et saab meid otse Darwinisse ära visata. Fred oli mõnus vunts, kes sünnilt oli tegelikult sakslane, aga 6-aastasena tuli vanematega Austraaliasse. Koer Bluey oli väga sõbralik, lõbus ja sõnakuulelik peni, kes tahtis koguaeg mängida. Tõi oma ärailastatud tennispalli mulle ja tahtis, et ma seda loobiks talle. Sümpaatne krants. Öö veetsime Kadriga treileris. Järgmine päev sõitsime 1000km ja jõudsime Darwinisse. Ööbisime Fredi juures jälle haagises. Hommikul saime end pesta ja kohvi ka. Meie jaoks oli see täielik luksus. Hommikul nägime ka Fredi naist Brendat, kes näitas meile oma lapitekke. Olime oma võõrustajatega väga rahul ja tundub, et nemad olid meiega ka. Lubasime Fredile eesti rahvamuusikaga plaadi saata, kui koju tagasi jõuame.
Darwinisse jõudes oli väga hea tunne. Saime hakkama väga raske reisiga: hääletasime põrgukuumuses veerand austraaliat läbi ja jõudsime õigel ajal lennukile! Selle üle võib täiega uhke olla.
Niimoodi Austraaliat lõpetada on väga äge. Ma arvan, et ma nägin Austraaliat päris mitme külje pealt ja päris päris palju (loomulikult mitte kõike). Austraalia on suur ja tühi maa. Sisemaal pole mitte midagi ega ela mitte kedagi. Idarannik on tihedalt asustatud ja tundub väga ameerikalik. Kõik on suur ja palju on ruumi. Austraalia on väga kallis riik. Et seda nautida peab sul raha olema. Aussid on sõbralikud, aga ka pealiskaudsed. Nad on niikaua lahked ja vastutulelikud su vastu, kuni sa kulutad. Hääletades sain aru, et aussid ei taha hääletajaid väga peale võtta ja väidavad, et see on väga ohtlik. Kui küsida neilt, miks, siis ei oska nad adekvaatset vastust anda. Veokite peale pole tegelikult üldse lihtne saada. Palju veetakse Austraalias lõhkeained kaevanduste tarvis. Selliste veokite peal ei tohi kedagi peale juhi olla, muidu tuleb ilge jama koos megatrahviga. Paljud veokid ei võta peale, kuna firma poliitika on selline. Kui hääletajad peale võetakse ja peaks õnnetus juhtuma, siis võivad hääletajad firma kohtusse kaevata. Firma poliitika tõttu meile põhiliselt ära öeldigi. Reisil sain aru, et vanu mehi ei tasu uskuda. Nad küll soovivad sulle head ja arvavad, et teavad kõike, aga nad vaatavad asju ikka oma mätta otsast. Soovid odavat telkimispaika, aga tema saadab su ikka kuhugi hotelli või paremal juhul kallisse karavaniparki. Usu sa siis selliseid veel! Austraalia on minu arust eestlaste poolt üle hinnatud. Siin võib teenida küll palju, aga pead kulutama ka palju. Tööd saada ei ole nii lihtne kui tundub, aga samas ma ei tea kedagi, eks oleks siin tööta jäänud. Midagi leiab ikkagi. Samas on kõigega nii, et miski pole nii hea, kui alguses paistab ja midagi ei saa nii hull olla, kui alguses tundub.

Igatahes nüüd oleme Kadriga Singapuris, kus veedame veel 1-2 päeva. Jõudsime siia üle-eile. Singapur on väga teistsugune koht. Ikkagi Aasia. Kuumem ja niiskem. Ekvaator vaid 170km kaugusel. Ruumi vähe ja inimesi palju. Elu palju odavam. Ööbime praegu odavas hostelis. Singapurist kirjutan teinekord veidi rohkem. Päikest!

PS. Ait2h 2gedatele inimestele Olde Hansast! Teie head soovid j6udsid minuni ja l2ksid hinge! Vivat! :)

Gold Coast

Täna on 10. november. Mina olen Gold Coastil aga Kadri pole ikka veel siin. Ta jäi eile Kuala Lumpuris lennufirma süü tõttu oma lennust maha. Londoni lend hilines kõvasti üle tunni ja ta ei jõudnud järgmise lennu peale, mis oli sama firma lend. Ainuke lend, mis siia toob, ongi Air Asia ja järgmine lend tuleb alles täna õhtul samal ajal. St ta jõuab 1 päev hiljem kui algselt plaanitud. Väga nõme. Väga!
Aga räägin kõigepealt, kuidas mina siia sain. Proserpine’i lennujaama sain Andresega, kes pakkus mulle küüti. Proseri lennukas on sama suur, nagu Tartu bussijaam. Inimesed ootavad lendu õues (värskes õhus ongi muhedam), mingeid busse ja muid masinaid ei ole, kes su lennuki peale talutaks, kõnnid ise kaks kätt taskus lennukile. Väga prosta värk. Normaalne. Lend kestis suts üle 1h. Brisbane’i lennujaamas võtsin bussi, mis viis kesklinna. Seal hakkasin endale hostelit otsima. Ma olin eelnevalt bronninud Gold Coastile (asub u 100km Brisbane’ist lõunas) hosteli, kuhu Kadri pidi teisipäeval maanduma, aga selle peale, kus ma ise enne seda kolm ööd veedan, polnud ma eriti mõelnud. Käisin paar hostelit läbi, aga kõigi hinnad olid liiga kallid, kuni sattusin ühe odavama peale. Sinna ma üheks ööks jäingi (Cloud 9 oli selle nimi). Hommikul mõtlesin, et ei viitsi Brissis passida ja lähen kohe Gold Coastile. Nii tegingi. Keskpäevaks olin kohal ja leidsin ka üles hosteli, mille ma olin enne buukinud. Hostel on võrreldes Prosrpine’i omaga ikka hoopis teine tase: väike, hubane ja mõnus, köögis potid-pannid olemas (ei pea oma nõusid kaasa võtma), kohv-tee tasuta, köök on puhas ja korras, taga aias on bassein ja lamamistoolid, hommikusöök tasuta (maisihelbed küll, aga asi seegi), hosteli oma väikebuss viib iga 2h tagant päkkerid kesklinna ja toob tagasi ka ja kõigele lisaks asub see Surfers Paradise’is!!! SF on Austraalia versioon Miami Beach’ist, ainult et ilusam ja parem. SFi nimi räägib juba iseenda eest: üle 30km puhast liivaranda otse ookeani ääres. Linn on täis baare, söögikohti, riidepoode, hotelle ja pilvelõhkujaid. Palju on ka theme parke, mis põhimõtteliselt on lõbustuspargid. Eks ta paras turistikas ole, aga natuke aega võib ju kommertsi taluda. Surfers Paradise on täiega peo panemise koht. Palju on ööklubisid ja backpackeritele korraldatakse hostelite poolt pidusid. St et paarsada inimest viiakse bussiga kesklinna, käiakse klubist klubisse, kus nad saavad tasuta joogi ja korraldatakse lollakaid mänge stiilis a la tüdrukud peavad tagumikuga hüppama pumba peal ja pump puhub õhku kondoomi, mis asub kuti peas ja võitja onsee, kelle oma kõigekiiremini katki läheb jne. Ja siis jälle jooki ja tantsu. Ühesõnaga möllukoht!
Minul aga pole üldse möllutuju. Läksin täna lihtsalt randa. Rand on suur ja puhas ja õnneks polnud väga rahvastatud. Päike paistis. Lebotasin seal niisama ja käisin ka ujumas. Ookeanis on ikka täiega vinge ujumas käia. Õigemini see pole ujumine vaid lainetega võitlemine (ja lained on siin suured). Minu jaoks uus kogemus. Suurimad lained minu jaoks on seni olnud Vahemeres, kus ma käisin ujumas, kui ma Barcelonas käisin. Vaikse ookeani omad on märksa suuremad. Väga mõnus tunne, soovitan teistele ka.
Tänaseks aitab. Homme hommikul loodetavasti jõuab Kadri lõpuks siia. Siis ei taha enam midagi muud kuulda/näha.

6. november

Vahepeal on asju ka juhtunud. Teisipäeval toimus Melbourne Cup, mis on aasta kõige tähtsam hobuste võiduajamise võistlus. Terve Austraalia jätab töötamise pooleli, inimesed panevad pühapäevariided selga, naised kübarad pähe ja minnakse pubisse jooma ja kihla vedama. Meie hosteli pubis said naised tasuta pokaali šampat. Et kohalikega samal lainel olla ostsime teiste backpackeritega kaltsukast vastavad riided. Pintsakud, sonid, särgid-värgid jne. Mina piirdusin kõigest lipsuga. Soengu tõmbasin seitlisse ja panin sokid jalga. Teised eestlased nägid rohkem vaeva. Ostsid ikka päris pintsakud ja sonid. Läksime juba kell 12 päeval pubisse, tegime oma panused ja kannukesed õllepoolist. Teades oma halba õnne, piirdusin ma seekord vaid 3$, mille ma loomulikult kaotasin. Aga ega raha polegi tähtis asja juures. Pea-asi, et saab midagi tähistada ja natuke vaheldust ülipõnevale tomatikorjamisele. Üks eestlane võitis kuidagi 20$ ja elu oli siis lill.
Õhtul oli seltskond palkonil, kus me Andresega jämmisime. Äkki ilmusid mingid kaks purjus keskealist naist rõdule, üks valge, teine paks neeger. Ega nad vist ise ka ei teadnud, mida nad sealt tahtsid. Tahtsid meiega rääkida või midagi. Igatahes meie neist välja ei teinud. Paks neegritädi hakkas ühe iiri tüdrukuga rääkima ja jaurama midagi. Me ei viitsinud neile tähelepanu pöörata, lootsime et lähevad ise ära. Aga siis läks valge naine hoopis rõdu kaudu meie tuppa. Ma läksin täiega närvi ja lendasin peale, et mida kurat nad siin teevad?! Saime nad välja aetud, aga hiljem kuulsime, kuidas must naine tänaval räuskas ja oli väga agressiivne. Pärast kuulsime hosteli perenaise käest, et sama tädi on vaimselt ebastabiilne ja et ta on varem ühe hosteli tüdruku lihtsalt heast peast juukseidpidi tänavale vedanud ja läbi peksnud. Seekord lahenes asi rahulikumalt. Igatahes kutsuti politsei ja esitati neile süüdistus loata sisenemise eest. Mis neist edasi sai, ei oska öelda... Sellised inimesed siis.
Eile oli minu viimane tomatikorjamise päev. Nii piduliku sündmuse puhul panin jälle oma lipsu ette. Nii ma seal põllul müttasin terve päev lips ees nagu mingi tomatiärikas. Päev ise oli mõttetu, aga see-eest on nüüd tomatitega finiito! Õhtul tuli meil Andresega millegipärast idee endale voodilinadest toogad ja pubis väiksed õlled teha. Õlled joodud, läksin oma toogaga pokkerilauda, kus mul läks päris hästi. Jõudsin finaallauda. Aga kahjuks kukkusin ma välja ja sain 5nda koha, mis tähendas seda, et ma ei saanud peale lolli mängimise mitte muhvigi. Aga vähemalt oli mul lõbus, kuna mul oli 2 toogades fänni (kes nägid rohkem roomlaste moodi välja, kui mina) seal juures.
Teateid ka kulinaaria rindelt. Olen tähele pannud, et kui söögi sees kasutada sibulat ja küüslauku, siis toiduga väga mööda panna ei saa. Kuna ma homme lahkun siit toredast kolkast, siis ma kasutasin kõik toidujäägid ära. Praadisin kõik asjad, mis mul järele olid jäänud ära ja sain kokku möksi, mis nägi suht ebaesteetiline välja, aga maitses suht okeilt.
Homme ütlen Pakaa Proserpine! Lendan Brisbane'i, kus ma ilmselt ööbin kuskil hostelis. Nüüd hakkab puhkus. Kadri jõuab teisipäeval siia :)