Esimesed kuu aega kohal oldud!

Eile oli 13. tööpäev järjest. Täna oli õnneks vaba päev ja läksime eesti kuttide ja iiri tüdrukutega randa Airlie Beachile, mis asub u 30km kaugusel. Seal oli palju ägedam, kui Proserpines. See on väike kuurort, kus palju backpackereid ja suvitajaid. Söögikohti ja suveniiri poode täis, nagu rannalinnad ikka. Võtsime õlled, käisime laguunis ujumas ja lebotasime rannas. Pärast oli meie Proseka tüüpe veel seal. Õhtul tagasiteel hakkas sadama. Nägin vihma esimest korda pärast Melbourne’ist lahkumist. Väga veider oli, üle pika aja natuke vihma näha on tegelt päris mõnus. Te seal Eestis vist nii väga ei nõustu minuga :P
Viimased tööpäevad on olnud suhteliselt lühikesed ja seega raha pole väga nendest päevadest loota. Esimese nädala palga sain kätte ja see on selline nagu ma lootsin/ootasin. Elamise ja toidu raha on olemas, aga säästmisega läheb edaspidi raskeks. Tomatihooaeg hakkab läbi saama ja põllud pannakse kinni. See jutt, et hooaeg kestab novembri lõpuni, on täielik jama. Seda räägitakse selleks, et backpackereid hoida hooaja lõpuni farmis. Aga keegi ei taha lõpuni olla, sest siis on seal ainult mõttetuid jubinaid korjata, mille eest raha ei saa. Vaatan, kas saan kuhugi mujale tööle minna. Lühikeste päevade tõttu pole jalad ja selg suurt koormust saanud, vaikselt olen juba ära harjunud. 4.50 hommikul üles saada pole ka enam probleem. Magama lähen igal õhtul 21.00-22.00 paiku. Režiimi olen sisse elanud. Elu nagu sõjaväes.
Teisipäeviti ja neljapäeviti toimub hosteli esimesel korrusel pubis pokkeriturniir. Osavõtt on tasuta, aga võitja saab 100$. Teine koht saab kuuspaki ja ülejäänud mitte midagi. Olen iga kord osa võtnud pokkerist, aga seni pole vedanud. Üks meie eestlane on siin juba 2 korda võitnud. Ega midagi, tuleb ükskord ise ka asi kinni panna, sest raha on ikka vaja.
Hostelis ja tööl on meil siin igasuguseid inimesi. Üks on norrakas Jens, kes tuleb koridori peal vastu ja alati põristab mu nime: Hi, Endreek! Vahetame paar sõna ja siis naerab alati mürinal. Suur ja habemega viiking. Siis on veel üks sakslane, kes on koguaeg purjus ja vihkab sakslasi. Zeer iz too much fucking Germanz! Ühel varahommikul oli ta bussis valmis tööle minema. Eelmisest õhtust peale on ta joonud ja bussis oli tal ka guun kaasas. Guun on odav pakivein, mida joovad peamisel backpackerid, kuna see on odav ja teeb suhteliselt kiiresti purju. Maitse on muidugi teisejärguline. Ulatab mulle pudeli ja ütleb oma ehtsa saksa aktsendiga: Drink! Makez you faastah! Täis peaga teeb Hitleri-nalju, mis on sakslase puhul üsna erandlik. Aga muidu täitsa muhe sell. Ruumi jagan eestlase ja kahe itaallasega, kellest üks on kokk. Tema nimi on Andres ja ta on ka väga naljakas tüüp. Köögis teeb toitu väga kiiresti ja järskude liigutustega ja sellise näoga, et väga teda segada ei taha. Süüa teeb ülihästi. Ükspäev tegi meile känguruliha ja eile lasanjet. Lasagne makes me allways happy, you now. When I eat lasagne, everything is beauutiful! I have a picture in my head with my moother and siister who are making lasaagne in Iiitaly! Andres mängib kitarri ka ja vahel jämmime temaga koos. Teine itaallane on Marco, kellega mängime malet. Tema on veidi rahulikum tüüp. Väga huvitav on kuulata kui nad omavahel räägivad. Nad räägivad väga kõva häälega ja tundub, nagu nad vaidleksid, aga tegelikult nad suhtlevadki nii. Kuna täna oli day-off siis eile pandi pidu. Ise ma eriti pole viitsinud möllu panna. Rahast hakkab kahju. Aasiasse on vaja ikka minna.
Päikest pole ma väga saanud, sest töötan pikkades riietes ja kübaraga. Ainult jalad on päevitunud. Võib-olla edaspidi saab rohkem jumet. 2 nädalat pole sokke kandnud. Päris hea tunne :)