Nii. Kuna ma mõtlesin, et ma kaks kuud ei viitsi ikkagi Melbourne'is passida, siis asusin ma põhja poole teele. Pealegi kiskus ilm ka vihmaseks ja külmaks. Eile oli näiteks 9'C!!! Vähemalt niimoodi näitas ühe maja peal tabloo. Eesmärk on mul jõuda sellisesse kohta nagu Properpine. Kapa on seal juba ees ja on waiting listis, et farmi tööle saada. Võib-olla on juba saanud, ei tea. Üle-eile veel ei olnud, aga pidi lähimate päevade küsimus olema. Igatahes, tuli tahtmine sooja saada ja midagi teistmoodi teha. Palka pidi normaalselt saama ja inimesed vahetuvad ka tihti, nii et lootust on tööle saada. Nii ma siis paningi rongiga tulema. Esimene peatus Sydney, kus tuli teha kohustuslik ooperimaja pilt. Tobe ju Eestisse tagasi minna nii, et ise Austraalias käinud, aga ooperimaja pole näinud. Igatahes, praegu kriban blogi Sydney raamatukogus, kus on märgatavalt parem ühendus, kui Melbourne'is ja panen edasi Brisbane'i. Ilm on parem, päike paistab, aga jõle tuuline on. Melbourne oli suhteliselt jahe ikkagi. Ootan juba, millal lühkarid jalga saab lükata. Aga nüüd edasi!
Austraalias on mõned totrad asjad teistpidi. Esiteks loomulikult liiklus. Nad sõidavad ju valel pool. Trammides on uksed mõlemal pool ja mitu korda olen lolli näoga oodanud, millal uksed lahti lähevad, samas kui uksed tegelikult on lahti (minu selja taga) Isegi inimesed hoiavad tänaval kõndides vasakule. Polegi seda varem tähele pannud, aga võib-olla hoiavad inimesed Eestis tänaval paremale? Millegipärast on Austraalias trammi- ja bussipeatustes pingid majade, mitte tänava poole. St ootad trammi selg ees sõidutee poole. Täielik debiilsus! Ukselinke neil pole. Selle asemel on neil uksenupud, mida tuleb keerata luku poole, et ust lahti teha. Kuigi loomulik tahtmine oleks keerata nuppu päripäeva. See on ka üsna segadust tekitav. Melbourne on täis hoiatussilte. Näiteks terve tramm ongi üks suur hoiatussilt koos väiksemate siltidega, ettevaatust, uksed! ettevaatust, aste! Avalikes kohtades on tihti üleval silt: Ettevaatust, märg põrand! Ja hetkel on käimas ka kampaania Work safe, mis peaks tähelepanu tööalasele ohutusele pöörama. Siis on veel kampaania: pleierid ja moblad hajutavad tähelepanu, ole ettevaatlik! Austraallased peaksid laadnad vennad olema, aga hoiatavad muudkui kogu aeg. No worries my ass!
Elan nüüd uues kohas. Esialgu peatun siin nädalakese, aga võib-olla jään kauemaks. Muidu täitsa ok koht, ainult netiga on probleeme. Pean blogisid ette kirjutama ja saan alles üliaeglase netiga raamatukogus need üles laadida. Skypemine on seetõttu ka problemaatiline. Siin kandis on mitmeid juudi ja vene poode. Tegelikult on minu elaminegi ühe juudi pudi-padi poe taga. Samas majas on veel iiri tüdrukud ja üks uus-meremaa tüüp, kellega ma tuba jagan. Omanik on ka juut, kes alguses ei jätnud küll väga usaldusväärset muljet. Koht tundus ise ka kahtlane, aga tegelt pole sellel mitte midagi viga ja odav on ta ka pealekauba. Pesumasin on olemas ja asukoht on ka väga hea (10 min kesklinna ja 10 min randa). Isegi rõdu on mu toal olemas! Nett ongi ainus suur miinus sellel. Läheduses asuvad restod ja kohvikud, kuhu ma loodan mõnesse ka tööle saada. Sellel nädalal ongi peamine asi töökoht leida. Vaatab, kuidas läheb.
Melbourne on täitsa normaalne koht. Vähemalt mulle meeldib. Alguses tundub see olevat ehtne Ameerika linn olevat. Kõrged majad ja tihe liiklus. Aga midagi on siiski teistmoodi. Linn on puhas, inimesed sõbralikud ja abivalmid. Trammiga saab kiiresti igale poole, tänavad on loogilised. Ainus jama on see, et vasakpoolse liiklusega on raske harjuda. Trammi pealt maha tulles on oht jääda auto alla, kuna olen harjunud vaatama teisele poole. Üle tee minek on ka päris segadusse ajav. Igaks juhuks vaatan ma alati mõlemale poole.
Kuna mul neti kasutamise võimalus on kesine, siis olen kirjad ette kirjutanud, mistõttu võib ajavormiliselt asi veits segane olla. Vabandan.
Kui ma Melbourne’i saabusin, siis ööbisin Ergo ja Age juures. Ühel õhtul tegime Ergoga meie maja vastas pargis väiksed õlled. Siis lippas meie juurde üks koerake ja nuuskis meid üle. Ja nähes kilekotti, kus me ülejäänud õlled olid, jooksis peni sinna ja kergitas jalga. Perenaine, kes koeraga kaasas oli, hakkas kohe vabandama, aga mis sa enam teed, õlled kuses! Koer läks perenaisega oma teed ja meie ühe tarkusetera võrra targemad - ära jäta õlut maha, vaid pane pingile!
Siis kuulsime mingit kisa. See tuli lähedal asuvalt staadionilt. Läksime tutvuma siis kohaliku spordieluga. Kohalikud põnnid jooksid kaigastega ringi ja lapsevanemad karjusid võsukestele täiest kõrist kaasa (kohe näha, et spordirahvas need aussid). Tegemist oli siis väljakuhokiga, mida kohalikud lihtsalt hokiks kutsuvad. Ja parasjagu oli käimas Grand finale, kus lapsed olid siis kahes meeskonnas: kollased ja sinised. Et oleks huvitavam vaadata, valisime kumbki meeskonna, kellele kaasa elada. Mina olin kohe siniste poolt, sest nende vorm oli Eesti jalka koondise moodi. Tüübid vehkisid keppidega päris julgelt ja jooksid nagu segased. Lastel olid küll hamba- ja jalakaitsmed, aga kaikaga pihta oleks ikka päris valus saada olnud. Kuidagi nad siiski üksteist vigaseks ei teinud. Ja minu rõõmuks Eesti võitis 3-0!!! Vahet pole, et vale ala ja et tegelt polnud see eesti koondis ka, vaid 12-aastased austraalia hokimudilased, aga vahel on ikka tore vaadata, kuidas sinisärgid võidavad! Eestis seda just tihti ei juhtu...
Kirjutan nüüd väheke oma tulekust ka siis. Sünnipäeva õhtul sõitsime Kadriga siis Tallinki laevaga Rootsi. Juhuslikult oli laeval ka sõber Kaspar, kes juhuslikult sõitis ka Austraaliasse, juhuslikult läbi Pekingi ja juhuslikult sattus ka sama laeva peale. Kuna laeval suurt midagi teha polnud, siis hakkasime bingot mängima, millega Kapa võitis šoksi ja šampa. Üks teadjamees oskas meile öelda, et sünnipäevalistele antakse šampust hoopis täitsamuidu. Kaspar ütles muidugi kohe mu nime üles ja pudelikene laekus nagu lubatud. Tore algus igatahes reisile.
Järgmine päev tutvusin siis esimest korda elus Rootsi Kuningriigi pealinnaga. Noh, ega ta midagi erilist nüüd olnud, aga esimene linnuke kirjas selle reisi linnade nimekirjas. Lennujaamas saime siis jälle Kaspariga kokku ja alustasime lendu Pekingi poole.
Oma versiooni reisi kohta on Kapa üles pannud kasparkuhi.blogspot.com.
Istekohaga mul eriti ei vedanud, sest mind oli paigutatud nii keskele kui võimalik ja keset hiinlasi. Toit oli suht ok isegi. Aga magada oli võimatu. Ruumi pole, sirutada ei saa, müra jnejne. Nagu lennukis ikka. 8 ja poole tunni pärast maandusime Kapaga Pekingis. Mina pole nii suurt maja enne näinud, kui Pekingi lennujaam. Suur ja futu ja läikiv. Ühest otsast teise sõidetakse rongiga! Aga Peking on sihuke linn, et seal on hästi saastunud õhk ja udu/sudu/mingivalgepask tegi nähtavuse nulliks. Ühesõnaga kõik oli nagu piimasupi sees. Päikest või sinist taevast seal näha polnud. Tollis aga kaotasin ma Kapa ära, kuna mina sain kiiresti läbi ja sööstsin pilukate uhkeid kemmerguid konsumeerima, aga tagasi tulles oli Kaspar juba kadund. Nii me teed siis selleks korraks lahku läksid. Hiinakad räägivad inglise keelt kehvalt ja eriti abivalmid nad ka ei tahtnud olla. Küsisin, et kuhu ma minema pean, siis üks juhatab ühele poole ja teine teisele ja kõigile pead sa oma passi näitama ja miljon korda arrival carde täitma. Lõpuks sain Pekingist tulema. Vahepeal vahetasime lennukit Shanghais, kus oli ka parajalt pirakas maja. Sealt edasi panime siis Melbourne’i poole. 13h lendamist ja kohal ma olingi. Lennujaamast sain ekspressbussiga tulema ja kesklinnas võttis mind Age vastu. Ergo oli parasjagu tööl ja teda nägin ma alles õhtul. Nüüd ma peatungi mõned päevad nende pool. Kohe pean endale aga uue elamise hankima, kuna see tuba üüritakse välja. Igatahes kohal ma nüüd olen ja edasi vaatame, mis saama hakkab.
Nonii, 14. september ja 2 tosinat on täis. Sünnipäeva puhul alustan siis oma blogiga ka. Kuigi tähtsam sündmus on vast see, et täna hakkab siis minu reis pihta. Täna õhtul kell 18.00 läheb kruiisikas Stockholmi (kus ma pole kunagi varem käinud). Homme hakkan lendama kell 19.00. Ülehomme peaksin jõudma Pekingisse ja kui hiinlaste lennujaamas olen 6h passind, siis alustan järgmist 13-tunnist lendu kõigi eestlaste õnnemaale Austraaliasse. Neljapäeva hommikul peaksin siis Melbourne'i jõudma, kus mind Ergo ja Age ees ootavad. Eestis on siis ikka veel kolmapäev, kuna ajavahe Melbourne'iga on 9h. Vot sihuke plaan on siis. Mis edasi saama hakkab, seda ma ei tea, aga küllap siis näeb. Ühesõnaga tuleb huvitav reis. Siia plaanin veitsa oma juhtumistest kirjutada ja mõned pildid ka üles panna. Palju õnne sünnipäevaks mulle!
