Vietnam

Peale mõnusat Mui Ned sõitsime mägedesse u 2000m kõrgusele Dalatisse. Dalatis oli ilm palju jahedam kui muidu Vietnamis. Temperatuuri ei tea, aga õhtul pidin pikad püksid jalga ja kampsuni selga panema. Vahelduse mõttes oli jahedat päris huvitav kogeda. Ei tea, kas see oli külmemast kliimast v6i hõredamast õhust, aga Dalatis polnud inimesed nii pealetükkivad ja nõmedad, kui mujal Vietnamis. Motikataksojuhid olid isegi viisakad ja rääkisid päris korralikku inglise keelt Vietnami kohta. Dalati ümber oli männitaoliste puudega mets, mis meenutas veidi Eesti loodust. Dalatis käisime köisraudteel ja nautisime vaadet.

Peale paari päeva sõitsime mööda mägiteed sinkavonka Danangi poole. Bussisõidu oleks vabalt võinud ümber nimetada okse-ekspressiks, sest peaaegu kõik kohalikud öökisid terve tee. Meie Kadriga olime vist ainukesed bussis, kellel polnud paha olla. Mägedes tehti ühes laiemas kohas ka peatus, kus kohalikud said rahulikult erinevaid kehamahlasid väljutada.
Koidikul Danangi jõudes leidsime juba bussiaknast avaneva vaate järgi, et siia me kindlasti ei taha jääda ning otsustasime sõita 30km lõunasse Hoi Ani. Hoi Anis on vanalinn, mis meenutab Melakat Malaisias. Siin on palju restosid, reisibüroosid ja rätsepatöökodasid, kus meisterdatakse custom-made riideid. Keset linna voolab jõgi, mille peal saad lasta end hambututel vanamuttidel paadituuritada, kui mahti on.

Praegu haume plaane, kuidas Hoi Anist minema saada. Peame sõitma Hanoisse, kuigi üldse ei tahaks jälle ühte saastunud aasia suurlinna sattuda. Aga meil on vaja India viisat, et oma reisi jätkata. Arvestades, mis linnad meile veel ette jäävad, saab kõige paremini viisat taotleda just Hanois. Kuna Vietnamis (ja mujal Kagu-Aasias) on algamas varsti Hiina uusaastapidustused, siis on kogu transpordi piletihinnad teinud paraja hüppe. Nii et tuleb jälle kohalikega kõvasti jagelema hakata. Loodetavasti saame homme edukalt bussi peale. Edu meile!

Mui Ne

Peale n6medat Saigoni s6itsime Vaikse Ookeani 22rde Mui Nesse. See oli kyll kuurort, aga mitte ylearendatud ja hotelle t2is ehitatud turistikas, vaid m6nus, rahulik kylake. Mui Nesse s6ites hakkasid kohe silma venekeelsed restorani-, hotelli- ja massaazisildid. Ja neid oli seal rohkem, kui ingliskeelseid viitasid. Paar p2va hiljem kohtasime kahte erinevat eestlaste seltskonda, kes m6lemad olid solvunud ja ebameeldivalt yllatunud, et seal nii palju vene turiste k2ib. Meid see ei h2irinud, vaid tegi hoopis nalja.

Mui Ne l2hedal asusid punased ja valged liivaluited. Kuna nendeni oli paarkymmend kilomeetrit, siis rentisime motika ja kruisisime m66da L6una-Hiina mere rannikut nendeni. Tee oli hea, vaade hunnitu ja liivaluited muljetavaldavad. Ma arvan, et enamikele inimestele on t2nu USA s6jafilmidele kujunenud Vietnamist pilt kui niiskest dzunglipadrikust, mida kaunistavad riisip6llud ja kraavides sibavad koonusekujuliste mytsikestega vietkongid kalashnikovidega ringi. Kui mytsikesed v2lja j2tta, siis meie ei n2inud mitte midagi sellist. Valged liivadyynid meenutasid Sahaarat v6i Leedus Niida(?) poolsaarel asuvaid dyyne. 6hk oli kuiv ja soe ning dyynidel puhus leebe briiz. Kuna me olime teie lumeuputuse peale seal Eestis juba vaikselt kadedad, siis rentisime plastiklataka ja lasime ka m2est alla. Ytleme nii, et kes korra elus lume peal s6itnud, see liiva peal seda tunnet k2tte ei saa. Vaese mehe kelgus6it. Aga luidetel oli ikkagi v2ga m6nus. See oli ilmselt mu lemmik-koht terves Vietnamis.

Mui Ne l2hedal asus ka v2ike kosk. Selleks, et sinna j6uda, tuli minna piki oja. Sinna j6udmiseks tuli vist enam-v2hem kellegi taga-aiast l2bi k2ia, aga kuna viidad suunasid, siis tundus asi ka enam-v2hem okei olevat. Kosk ise midagi erilist ei olnud, aga matk sinna oli huvitav. Muidugi suutis kohalik poisitolkam end meile kaasa m6llida ja j6lkus meiega kaasa. Me kyll ytlesime talle (teades selle maa teenimistavasid), et me ei vaja giidi, aga ega nemad siis sellest heidutada lase. Tuli aga kaasa ja n2itas teeotsasid k2tte ja r22kis ka yht-teist (olgugi, et me ei palunud tal seda teha). Kui ta kose juurde oli meid "viinud" (me oleks m66da j6ge k6ndides ise sama edukalt sinna j6udnud) kysis ta meile osutatud "teenuse" eest raha. 6igluse m6ttes me siiski j2tsime talle veidi raha, kuid ikkagi ta m2ngis komejanti ja lunis pappi juurde... Me ei teinud ta nurumisest v2lja ja k6ndsime julmalt minema nagu yhed pahad-kurjad valged turistid kunagi.

Mui Nes saime esimest korda selle reisi jooksul rannas odavalt lebotada. Meie 66maja, kus olid taskukohased s66gid ja 6lu, asus rannast 50m kaugusel ja yhe p2eva me sisustasime rannas kvaliteetselt mitte midagi tehes. Ainus produktiivne tegevus, mille ma suutsin sooritada, oli kookosp2hkli sisse augu tegemine. See toiming v6ttis mul u 1,5h aega, aga tehtud ta sai. P6hjuseks oli minu t66riist (s6prade kingitud Lethermanni taskunuga, mille yle ma olen v2ga t2nulik), mis pole selle t66 jaoks ilmselt ette n2htud. Kohalikud kasutavad kookosp2hklite muukimiseks hoopistykkis kirvest.
Kokkuv6tteks tahaksin 6elda, et Mui Nes oli v2ga tore, kuna lisaks k6igele muule toredale sain ma kohalike p2sside ees oma rendimotikaga ylbitseda.

Goooood morning Vietnam!

Oleme Vietnamis olnud juba n2dala jagu. Saabusime Kambodzast m66da Mekongi j6ge Chau Doci linna. Veetsime seal m6ned p2evad ja suutsime endale mingi k6huh2da kuskilt hankida ning selle endaga Saigoni kaasa vedada. Viimased p2evad oleme siis haiged olnud ja vaikselt taastunud. T2na on juba okei olla.
Vietnam peaks teoorias ikka veel kommunistlik riik olema. Lipp on neil punane ja keskel kollane t2ht. Sirbi ja vasara symboolikat v6ib ka m6nes kohas leida. Aga need on ainukesed asjad, mis meenutavad, et siin kommunism v6i midagi... Linnapildi j2rgi v6iks 6elda, et tyypiline Aasia elustiil L22ne reklaamide ja br2ndidega. 6hk on kohutavalt saastunud. Pole ka imestada, kui k6ik s6idavad siin motorolleritega. Tundub, et nii kui laps synnib, pistetakse titt rolleri otsa ja sellega ta veereb siin elu l6puni kordagi sadula seljast maha tulemata. Ainukesed, kes siin jala k2ivad, on turistid. Kohalikud jala ei k2i. Seet6ttu linnades 6hk on v2ga halb ja Ho Chi Minh Citys (Saigon) on pidevalt vine yleval.
Olime kuulnud, et Kagu-Aasia riikidest pidi Vietnamis k6ige rohke turiste n66ritama. Seni ei viita mitte miski sellele, et see nii ei ole. Chau Docis on m6nedes restoranides ingliskeelses menyys toitude hinnad k6rgemad kui vietnamikeelses. Riksajuhid kysivad peale s6itu rohkem raha, kui algselt kokku sai lepitud. Jne jne. Ilma Lonely Planetita oleksime ilmselt pystih2das, sest muidu me ei teaks, palju miski tegelikult siin maksab. Pidevalt peab kauplema, kauplema ja kauplema. Saigonis on asjad 6nneks normaalsemad. Hinnad on fikseeritud ja tynga ei tehta. Aga v66ristust tuntakse valgete suhtes ikkagi...
Homme s6idame liivadyynidesse. Loodetavasti on loodus seal s6bralikum kui inimesed...

Phnom Pehn

Kui Indrek Kadriga Vietnami saatkonda j6udis, oli viisaosakond juba suletud. N6nda v6iks alustada meie ylim6ttetut romaani pealkirjaga "Phnom Pehn". Kambodza Kuningriigi pealinn, Phnom Phem, on nagu suur kyla. See on selline pommiauk, et isegi kuningapalee n2eb v2lja nagu kasarmu. 6hk on siin h2sti paks ja umbne ning ilmsesti ka ylisaastunud. Kui sul pole Kagu-Aasia budistlikest templitest ikka veel kyllalt saanud, siis siin v6id end nendest segaseks vaadata. Kui templid ei paku huvi, siis pole siin suurt midagi teha. Isegi Soome baar tundub siin p6nev koht olevat.
Ainus p6hjus, miks meie siia tulime, oli Vietnami viisa, mis on saatkonnast taodeldes odavam, kui neti kaudu jurada. Paraku oli saatkond kinni ja juba hakkasime m6tlema, midafakki me siin siis nii kaua teeme? 6nneks on ka Vietnami ametnikud parajad nihverdajad ja saatkonna valvur pakkus kohe lahkesti abi, et visa for monday, no problem, 40$ each ja tulge 12 am kohale. Kuna tahtsime kiiresti viisad k2tte saada, siis olime ka n6us.
Kambodza toit pole suurem asi. P6hiroog on neil mingi maltsaga keedetud supp, mis ei maitse yldse h2sti. Mainimisv22rne on vaid kambodzalaste lembus putukate ja 2mblike j2rele. Keegi ei tea t2pselt, miks kohalikud 2mblikke s88vad, aga m6ned arvavad, et see komme on punaste khmeeride ajast (1970ndatel) kui midagi muud polnudki syya. Igatahes ei j2tnud meiegi siis kohalikku h6rgutist proovimata. Maitses v2ga omamoodi, meenutas krabi. Hea 6lle k6rvale n2ksida.
Kambodza on vaene maa. Sellest johtuvalt pyyavad kohalikud kaupmehed (peamiselt transpordi alal) ka valgeid pidevalt koorida, mis mind v2ga 2rritas. Iga asjaga tuleb siin kaubelda. Veel k2is n2rvidele viis, kuidas tuk-tuki juhid t2naval meie t2helepanu pyydsid v6ita: karjuvad muudkui HEI! HEI! ja l88vad k2si kokku nagu kutsuks koeri enda juurde. Ega muidu polekski midagi, kui seda paar korda juhtuks, aga kui niimoodi tehakse t2naval k6ndides 6 korda minutis, siis... Mis teha, tuleb sellest yle olla. Tyytu kyll, aga ega nemad tea, et see on meie jaoks v2ga ebaviisakas. Kambodza ei j2tnud ylipositiivset muljet, aga v2hemalt j2ttis mulje. Tegelt oli siin 2gedaidasju ka. Nagu n2iteks bambusrong ja v2ga head puuviljasheigid... Aga tagasi siia ei tuleks.

Angkor

Nonii... Käisime siis kuulsas Angkoris ära. Rentisime päevaks jalgrattad (motikate rent on valgetele keelatud) ja tegime mõnusa 40km ringi. Ratastega on siin väga mõnus sõita ja vahemaad on selleks väga sobivad. Pealegi pole ma sellel reisil peaaegu üldse end füüsiliselt liigutanud, nii et rattasõit oli väga bro. Võtsime ühepäevapiletid, millest meile täesti piisas, sest kaua sa ikka neid varemeid vahid?! Need on küll väga vanad ja huvitavad ja põnevad, aga seda kõike on raske hoomata, kui sa ei tea Kagu-Aasia ajaloost suurt midagi. Motikatakso rentimine koos juhiga oleks ka mõttetu olnud, kuna ta oleks mingi hullu ajaloofatkide jada meile ette kandnud ja sellest poleks meile mitte muhvigi meelde jäänud. Mulle meeldib asjade kohta tagant-järele lugeda :P

Angkor Wat oli suur ja kivist. Muud midagi väga erilist meelde ei jäänudki. Teised templid olid minu arvates isegi ägedamad, kuna need polnud nii hästi säilinud ja nägid khuulimad välja. Ühes neis on filmitud ka "Tomb Raideri" film, kus suuretissiline Angeline Jolie käis templis kivikollidega möllamas. Muide nende filmivõtete ajal tekkiski tal geniaalne idee Kambodzast laps adopteerida ja sellega uus Hollywoodi trend luua. Ma üldse ei imesta, et ta siit selle lapse adopteeris, kuna kohalikud põnnid suudavad oma suurte niiskete silmadega rikaste valgete südamed täiega sulama panna. Ja kohalikud lapsed (ma arvan, et mingi 4-7a) räägivad ülihead inglise keelt täesti perfektse hääldusega. Eriti kui nad tulevad sulle oma manti maha müüma...

Oma templituuri lõpetasime õhupallisõiduga, kus leidsin kinnitust eelnevalt avastatud tõsiasjale, et Angkor Wat on tõepoolest väga suur ja kivist.
Õhtul premeerisime end känguru, krokodilli, mao ja konna lihaga. Känguru maitseb nagu känguru ikka, ülejäänud nagu kana. Ahjaa, kas ma juba ütlesin, et suur õlu maksab baaris 5 krooni!?

Head uut aastat!

Uus aasta käes, kirjutan veidi, mis on vahepeal toimunud.
Peale uue ja veel parema tulekut tegime väikse ajareisi ja rändasime aastast 2553 tagasi aastasse 2010. Ehk siis Taist Kambodžasse. Kõigepealt sõitsime bussiga Bangkokist ida poole Tai piirilinna Aranya Prathetisse, kus veetsime öö. Peatus enne Kambodžat oli vajalik, kuna teadsime, et piirist alates hakkab igast jama juhtuma...

Natuke tausta. Tai-Kambodža piiri lähedal (140 km-i kaugusel) asub Kambodža suur rahvuslik sümbol, kaheksas maailmaime, au ja uhkus - Angkor. See on hinduistlik/budistlik templivaremete kompleks, mille hulka kuulub ka maailma suurim sakraalne ehitis Angkor Wat. Kuna see on nii tähtis ja enam-vähem ainuke asi, mida tullakse Kambodžasse vaatama, siis on siin ka lademetes turiste. Paljud turistid sõidavad mööda maad Kambodžasse Taist. Tai piirini on asi lihtne, aga Kambodža piiri ääres pole normaalset transporti Angkori lähedal asuvasse linna Siem Reapi. Kuna kohalik võim on ära tabanud, et valgeid annab ilgelt hästi lüpsta, siis on pandud püsti turistibuss Poipetist (Kambodža piirilinn) Siem Reapi, mille üks pilet maksab parimal juhul 500 krooni! Võib juhtuda, et maksab ka rohkem... Kohalikud elanikud maksavad sama teekonna eest aga u 20 krooni. Neil on oma transport ja valgeid hoitakse nendest väga eemale. Kõigele lisaks on teada, et Kambodža piirivalveametnikud küsivad viisa eest veidi rohkem kui ametlikult tohiks. Ühesõnaga, kõik võimalik on tehtud selleks, et Siem Reapi odavalt ei pääseks.

Igatahes asusime teele. Linnas, kus me ööbisime, võtsime tuk-tuki (kolmerattaline sõiduk, kus juht on ees ja turistid istuvad kõrvuti taga) piiri äärde, kus meid visati kohe mingi laua juurde. Seal võttis meid üks tüüp paberitega vastu, et davai, võtke istet, siin viisa blanketid ja peate need nüüd ära täitma ja maksate 1200bahti (400 krooni) per kärss ja kiiresti-kiiresti... Vend nägi suht ametlik välja, aga me saime aru, et see mingi Tai firma, kes orgunnib viisasid, mitte ei ole Kambodža piirivlveametnik. Viisa peaks tegelikult maksma 20$ (200 krooni). Ütlesime vennale aitäh ja panime kiiresti Tai piiri poole ajama. Tai piiri järjekorras oli turistide meeleolu nagu tudengitel ülikoolis enne eksamit: kas saab läbi või ei saa? kas täna on "pühapäevamaks" juures või ei? kas keegi üldse teab, mis toimub? Ühesõnaga väga lõbus ja naljakas. Kuskilt kuulsime, et peale Tai piiripunkti võib olla mingi võlts-kambodža piiripunkt, kes kasseerib ka raha... Väga huvitav! Valepiiripunkti me ei kohanud, aga päris Kambodža piirivalvurid küsisid ikkagi 120$ (1200 krooni!!!) viisa eest. Kadri mängis lolli, ütles, et meil rohkem pole kui 40$ ja istus kurva näoga maha. Samal ajal kui teised valged maksid oma 120 taala ega vaadanud, mis toimub, võttis piirivalvur Kadri näpust passid ja raha ega öelnud mitte midagi. Paari minuti pärast anti meile passid tagasi, mille sees ilutsesid Kambodža Kuningriigi viisad ja sooviti laia naeratuse saatel head päeva. Kadri vastas kambodža keeles aitäh (ta oli õnneks raamatust kiirelt üle vaadanud) ja tõmbasime minema.
Viisa olemas, pidime veel passikontrollist läbi minema, kus oli juba korralik järjekord tekkinud. Paksudel sakslastel ei olnud kannatust oodata, läksid järjekorra kõrvalt ja kuidagi orgunniti nad sealt kiirelt minema. Arvata on, et tüübid maksid kõvasti peale, et asjade kulgu kiirendada. Õnneks meil kiiret polnud ja umbes poole tunni pärast saime passikontrollist läbi. Tasuta.
Kui piiripunktist läbi saime, tuli uus katsumus. Kohalikud ärikad lendasid kohe peale: "Where you want to go! Shared taxi to Siem Reap! Now!" Me ei hakanud üldse ütlemagi, kuhu me lähme ja kõndisime edasi. Mõne aja pärast, kui tüübid rahu ei andnud, ütlesime, et jääme Poipeti. Nad ei tahtnud eriti uskuda ja töllerdasid nagu kärbsed ümberringi. Kuna busse Poipetis ei sõitnud, siis otsustasime Kadriga, et võtame shared taxi ainult 50km kaugusele järgmisesse linna Sisophoni ja võtame sealt järgmise transpordi. Olime lugenud, et nõnda tuleb väga palju odavam. Tüüp pakkus algul Sisophoni täiesti ulmesummasid, aga me ütlesime, et liiga kallis ja kõndisime edasi. Vennike kõndis pea 20min meiega kaasa ega läinud ära nagu paha hais. Käis muudkui peale, et shared taxi ja veri tsiip (15$ inimese kohta, veri tsiip mai ääss!). Ma sain aru, et see tüüp meid niisama minema ei lase, kuna ta oli juba nii kaua meid moositanud. Vend oli juba täiesti meeleheitel, kuni lõpuks ütlesime talle oma hinna. Peale väikest kauplemist ja näitemängu saime kaubale, et 350bahtiga (120 krooni) saame mõlemad Sisophoni.
Kambodžas on shared taxid (jagatud "taksod") ikka väga hea täituvusega. Koos juhiga mahtus meid sinna 7 inimest. Muidu istmeid oli 5 inimese jagu. Kambodžas on parempoolne liiklus, aga rool on autodel seal pool, kus parasjagu juhtub olema. Ehk siis vahet pole, kus see asub, peaasi, et signaal on olemas. Kambodža (ja üldse Aasia maade) tava näeb ette, et kui sa kellestki endast väiksemast mööda sõidad, siis tuleb signaali lasta. Või lased siis, kui sul parasjagu tuju on...
Sisophonis visati meid kuskil keset linna maha. Peale mõningast uitamist leidsime järgmise shared taxi, mis pakkus sõitu Siem Reapi 10$ eest. Kuna see tundus õiglane hind olevat, siis ei hakanud me isegi kauplema ja olime nõus. Kui eelmises "taksos" tundus, et 7 inimest on ühe auto jaoks natuke palju, siis järgmises oli meid juba tervelt 10! Kusjuures tundus, et poole sõidu ajal võib veel 11mnes ka lisanduda, sest üks naine oli ilmselgelt viimaseid päevi (et mitte öelda viimaseid tunde) rase. Kohalike taksomeeste töömoraal (loe: raha-ahnus) jättis ikka vapustava mulje: alati mahub üks juurde! Peale 2h tihedat (väga tihedat) sõitu jõudsime Siem Reapi pärale.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et saime päris hästi kohale. Kui oleksime lasknud end esimeste pakkumistega õnge vedada, siis oleks meie sõit väga kalliks võinud minna. Sõit Poipetist Siem Reapi oleks läinud maksma vähemalt 1000.-, aga meie saime u 220.- krooniga (mis on seda maad arvestades ikkagi üüratu summa). Kauplemist ja juramist oli palju, aga see oli seda väärt. Siem Reapis maksab suur õlu baaris 5 krooni. Teretulemast Kambodžasse!