Gold Coast

Täna on 10. november. Mina olen Gold Coastil aga Kadri pole ikka veel siin. Ta jäi eile Kuala Lumpuris lennufirma süü tõttu oma lennust maha. Londoni lend hilines kõvasti üle tunni ja ta ei jõudnud järgmise lennu peale, mis oli sama firma lend. Ainuke lend, mis siia toob, ongi Air Asia ja järgmine lend tuleb alles täna õhtul samal ajal. St ta jõuab 1 päev hiljem kui algselt plaanitud. Väga nõme. Väga!
Aga räägin kõigepealt, kuidas mina siia sain. Proserpine’i lennujaama sain Andresega, kes pakkus mulle küüti. Proseri lennukas on sama suur, nagu Tartu bussijaam. Inimesed ootavad lendu õues (värskes õhus ongi muhedam), mingeid busse ja muid masinaid ei ole, kes su lennuki peale talutaks, kõnnid ise kaks kätt taskus lennukile. Väga prosta värk. Normaalne. Lend kestis suts üle 1h. Brisbane’i lennujaamas võtsin bussi, mis viis kesklinna. Seal hakkasin endale hostelit otsima. Ma olin eelnevalt bronninud Gold Coastile (asub u 100km Brisbane’ist lõunas) hosteli, kuhu Kadri pidi teisipäeval maanduma, aga selle peale, kus ma ise enne seda kolm ööd veedan, polnud ma eriti mõelnud. Käisin paar hostelit läbi, aga kõigi hinnad olid liiga kallid, kuni sattusin ühe odavama peale. Sinna ma üheks ööks jäingi (Cloud 9 oli selle nimi). Hommikul mõtlesin, et ei viitsi Brissis passida ja lähen kohe Gold Coastile. Nii tegingi. Keskpäevaks olin kohal ja leidsin ka üles hosteli, mille ma olin enne buukinud. Hostel on võrreldes Prosrpine’i omaga ikka hoopis teine tase: väike, hubane ja mõnus, köögis potid-pannid olemas (ei pea oma nõusid kaasa võtma), kohv-tee tasuta, köök on puhas ja korras, taga aias on bassein ja lamamistoolid, hommikusöök tasuta (maisihelbed küll, aga asi seegi), hosteli oma väikebuss viib iga 2h tagant päkkerid kesklinna ja toob tagasi ka ja kõigele lisaks asub see Surfers Paradise’is!!! SF on Austraalia versioon Miami Beach’ist, ainult et ilusam ja parem. SFi nimi räägib juba iseenda eest: üle 30km puhast liivaranda otse ookeani ääres. Linn on täis baare, söögikohti, riidepoode, hotelle ja pilvelõhkujaid. Palju on ka theme parke, mis põhimõtteliselt on lõbustuspargid. Eks ta paras turistikas ole, aga natuke aega võib ju kommertsi taluda. Surfers Paradise on täiega peo panemise koht. Palju on ööklubisid ja backpackeritele korraldatakse hostelite poolt pidusid. St et paarsada inimest viiakse bussiga kesklinna, käiakse klubist klubisse, kus nad saavad tasuta joogi ja korraldatakse lollakaid mänge stiilis a la tüdrukud peavad tagumikuga hüppama pumba peal ja pump puhub õhku kondoomi, mis asub kuti peas ja võitja onsee, kelle oma kõigekiiremini katki läheb jne. Ja siis jälle jooki ja tantsu. Ühesõnaga möllukoht!
Minul aga pole üldse möllutuju. Läksin täna lihtsalt randa. Rand on suur ja puhas ja õnneks polnud väga rahvastatud. Päike paistis. Lebotasin seal niisama ja käisin ka ujumas. Ookeanis on ikka täiega vinge ujumas käia. Õigemini see pole ujumine vaid lainetega võitlemine (ja lained on siin suured). Minu jaoks uus kogemus. Suurimad lained minu jaoks on seni olnud Vahemeres, kus ma käisin ujumas, kui ma Barcelonas käisin. Vaikse ookeani omad on märksa suuremad. Väga mõnus tunne, soovitan teistele ka.
Tänaseks aitab. Homme hommikul loodetavasti jõuab Kadri lõpuks siia. Siis ei taha enam midagi muud kuulda/näha.