Laoses siirdusime Luang Prabangist jällegi põhja poole. Peatusime öösel transiitlinnakeses Udom Xais. Või Udomsays. Või midagi sellist. Ega need laod ise ka täpselt ei tea, kuidas nende kohanimesid meie tähtedega kirjutama peaks. Aga kuna see on nii väike riik ja palju variante pole, siis enam-vähem saavad kõik aru, mida sa mõtled.
Sõitsime sealt edasi Luang Nam Thasse, kus pidime Estriga kokku saama. Ja juhtus nii, et saimegi! Väga tore oli Estrit näha. Estriga oli kaasas kaks britti, kellest üks oli Rough Guide'i reisijuhi fotograaf ja teine õppis Hiinas hiina keelt. Kuna kõik olid juba mõnda aega selles kandis ringi tiirutanud, siis oli ka jututeema regioonikeskne. Igatahes oli ülimalt tore jälle Estriga kokku saada ja uute tuttavatega muljeid vahetada. (Pildil olev vanem härra roosas pole kumbki britt.)
Luang Nam Thast sõitsime veelgi põhja poole Muang Singi nimelisse väikelinna. Seal pidi väga tore olustik olema. Juhtus hoopis nii, et linn jättis suht mittemidagiütleva mulje. Õnneks toimus samal ajal seal pulmapidu. Loomulikult läksime kohalikku suursündmust vaatama. Kahvanägusid nähes kutsusid pulmalised meid kohe ka peost osa saama. Meil vedas, sest saabusime pulma esimesel päeval (pulm kestab muidu 3 päeva), mil külalised veel suhteliselt lõbusad, erksad ja kontaktsed näisid. Etterutates mainin, et ülejärgmisel päeval pulmatrallist möödudes olid asjaosaliste read märgatavalt hõrenenud ja kõvasti vaiksemad. Igatahes pandi kauged külalised vanameeste lauda, kes meile pidevalt õlut ette kallasid ja kohalikku kärakat lahkesti mekkida andsid. 
Lao-lao, nagu laod ise oma jooki kutsuvad, on põhimõtteliselt tavaline puskar, ainult riisist tehtud. Lahjemat varianti kutsutakse eufemismihõnguliselt rice wine'iks, mis tegelikult on ikka seesama puskar. Kindlustamaks, et keegi kaine peaga peolt ei lahkuks, käis ka pruutpaar pudeli ja pitsikestega kõikide laudade juures ringi ja pakkus igale külalisele tervendavat märjukest. 
Lao pulma tantsukombed on äärmiselt üksluised ja kiiresti omandatavad. Põhimõtteliselt kõnnitakse muusika rütmis randmeid pööritades ringiratast. Mehed ja naised on näoga vastamisi. Muusika oli pidevalt üks ja seesama. Lauljad küll muutusid iga looga, aga taustaks tuli ikka sama pentatooniline hiina tümm. Kohalikud vanamehed kasutasid kohe juhust ja kutsusid Kadri ja Estri tantsima. Et välismaa naistele muljet avaldada, demonstreerisid kohalikud tantsuässad ka oma vingeimaid liigutusi. Möll!Muang Singis kaua ei viibinud. Avastasime, et oleks viimane aeg Laosest liikuma hakata, kuna 26ndal läheb meil Bangkokist lennuk. Läksime tagasi Luang Nam Thasse ja sealt bussiga piirilinna Huay Xaisse. Mingil imelikul põhjusel oli seal (nagu Luang Namthaski) bussijaam 10km linnast väljas, nii et pidime jälle tuk-tuki võtma. Tukijuht oli vist täielik imbetsill, kuna viskas meid kuskil äärelinnas maha, kus hulkusid kurjad koerad ringi, ja ütles, et see ongi city centre. Ega me ei teadnud see hetk, et sellel linnal ka mingi asjalikum rajoon on. Alles hommikul, kui nägime päris kesklinna, saime aru, et meid oli kuskil suvalises kohas maha pandud. Kohalik valuuta oli meil juba eelmine päev otsa saanud, aga õnneks saime igal pool Tai bahtidega makstud ja sõitsime paadiga üle jõe Taisse.
Tai piiril tabas meid aga tagasilöök, kui piirivalveametnik meil viisade eest 10$ nõudis. Ametlikult peaks see tasuta olema. Aga kuna midagi teha polnud, siis pidime maksma. Senistest piirkogemustest on olnud see seni kõige halvem kogemus. Õnneks saime sealt kiiresti minema. Sõime kohe hommikusööki ning hea tai toit võttis lisaks tühjale kõhule ka halva tunde kiiresti ära.
Tais sõitsime Chiang Raisse. Seal lasime enda peal Tai massaaži sooritada. Kadri, kes vahel käib Eestis massaažis, nautis sessiooni täiega, aga mina karjusin nagu väike titt. Massaažitädi väänas ja kõdistas mu konte päris korralikult. Minu tõmblemine massaažilaual tegi massööridele kõvasti nalja. Tore oli, aga enam ma tai massaaži ei läheks...
Nüüd oleme aga Chiang Mais, kus asume õhtul rongiga Bangkoki poole teele. Reede hommikul läheb lennuk Kalkutasse ja sellega saabki Indo-Hiina meie jaoks läbi. Järgmine sissekanne tuleb ilmselt juba Indiast. Hõissa!
No comments:
Post a Comment