Eesti

Tegelikult, see meeldivalt väike külm riik, millele ma eelmises postituses viitasin, on Eesti... Et ma olen siis tagasi! Hõissa! :)

Peamine põhjus, miks me Kadriga otsustasime plaanitust veidi varem koju tulla, oli reisiväsimus. Kagu-Aasia võttis palju energiat ja India lõpuks olime täiesti kindlad, et tahame Eestisse tagasi tulla. Nii lendasime Delhist Helsingi kaudu Tallinnasse. Jõudsime õnnelikena ja peaaegu tervetena kohale. Selles mõttes peaaegu tervetena, et Indiast jõudsin enne kojusõitu mingi eksootilise kõhubakteri endale hankida, mis jättis mind nädalaks kõhukrampidesse ja sundis mind elama mõnda aega WCs. Aga nüüdseks olen juba terveks saanud ja enesetunne on hea!

Katsun nüüd seda reisi kuidagi kokku võtta. Natuke numbreid minu rännaku kohta...
- külastasin 8 riiki (Austraalia, Singapur, Malaisia, Tai, Kambodža, Vietnam, Laos, India)
- reisisin 189 päeva
- läbisin üle 40000km (koos lendamistega)
- külastasin 14 lennujaama
- 22 rongijaama
- kaotasin 10 kg
- korjasin loendamatu arv tomateid

Minu jaoks koosnes mu rännak tegelikult kolmest erinevast reisist: 1)Austraalia 2)Kagu-Aasia 3)India. Kõige erilisem neist oli minu viibimine Austraalias, kus ma olin suhteliselt pikka aega paikne. Töötamine Aussis oli tegelikult väga äge kogemus ja ma sain seal endale mitmeid sõpru erinevatest maailma nurkadest. Karm kliima ja range distsipliin olid justkui sõjaväe eest. Välismaal hakkamasaamine lisas mulle enesekindlust ja julgust (millest oli Aasias kasu). Võib-olla ei näinud ma eriti seal vaatamisväärsusi (Ayers Rock, Great Ocean Road jäid nägemata), aga ma kahetse, et ma selle maa oma sihtkohaks valisin. Pealegi siis ongi põhjust sinna kunagi ka tagasi minna, et seal täielik turist olla.
Kagu-Aasiasse sattusin ma tegelikult juhuslikult. Meie plaan seal kandis oli odavalt võimalikult palju näha ja ausalt öelda meil mingit muud kindlat plaani polnudki. Võib-olla sellest tingituna ma seda kanti ei nautinudki nii palju, kui ma alguses lootsin. Eelnev kodutöö oleks asja kindlasti lihtsamaks teinud. Võib-olla, kui oleks regiooni varem süüvinud, siis oleks oma marsruudi ka ümber mänginud. Samas ei saa öelda, et mulle seal üldse ei meeldinud: Tai rannad, odav õlu, huvitav loodus, Laose külad ja palju muud jätsid väga positiivse mulje. Pealegi õppisin ma Kagu-Aasias reisimise, kauplemise ja planeerimise kohta mõndagi. Rääkimata enda kohta õppimisest.
Reisi viimane osa jäi mõnevõrra lühemaks, kui algselt plaanisime. Päris matka algul oli meil grandioosne plaan peale Indiat Nepaali minna, sealt kuidagi Pekingisse jõuda, võtta rong ja mööda Trans-Siberiani raudteed Venemaa kaudu uhkelt Balti Jaamas maanduda. Kaardi peale oleks ilgelt vinge punase triibu võinud pärast joonistada, aga meil oli selleks ajaks 5 kuud juba reisitud, kodumõtted vaikselt peas ning säärane ettevõtmine tundus meile vähemotiveeriv. Niisiis lühendasime oma marsruuti märkimisväärselt ja pühendasime end täielikult Indiale. Mis on India suurust arvestades ka suhteliselt mõistlik otsus.
Indiat on raske kirjeldada. Öeldakse, et on vaid kaks varianti: sa kas armastad või vihkad seda. Kuna ma kindlasti ei vihka Indiat, siis ilmselt jääb see teine variant siis, aga hetkel ma päris nii ei väidaks. Niisiis jääb see maa minu jaoks veel lahtiseks ja ma üldse ei välista, et ma sinna mingi päev naasen.

Reisil õppisin ja kogesin palju asju, mida on raske siia kõik üles kirjutada. Igasugu kasulikke näpunäiteid ja muidu näiteid nende riikide kohta võin ju jagada, aga sellest on vähe kasu teistele. Isiklikku kogemust ei asenda üksi reisumehe soovitus/hoiatus, ükskõik kui palju või vähe ta ka reisinud oleks. Inimesed tajuvad asju täiesti erinevalt ja igal ühel on oma maitse-eelistused ja taust. Ainuke asi, mis ma ütleks teistele reisijatele, et eestlane olla ja eesti keelt rääkida on väga suur eelis. Meie Kadriga saime omavahel suhelda vabalt omas keeles, nii et keegi võõras meist mitte midagi aru ei saanud. Püüdsime oma kõnepruugis ka võimalikult vähe rahvusvahelisi sõnu kasutada, seda eriti tundlikel teemadel. Näiteks dollareid nimetasime taaladeks, britte emamaalasteks, moslemeid kaltsupeadeks, Allahit kaltsupeade jumalaks jne. Kokkuvõttes ei saanud keegi aru, millest me omavahel räägime ja igasugused sulid ei saanud meie jutu sisu kuidagi enda kasuks pöörata. Teine hea asi minu arust eestlaseks olemise juures oli see, et keegi ei tea sellist riiki. Näide tüüpilisest vestlusest...
- Which country?
- Estonia
- Australia?
- No, ESTONIA!
- Estraulia??
- ESTONIA
- Estonia...aa...
Ja sellega kogu vestlus ka kiirelt lõppes. Mõned naeratasid, teised vaatasid lolli näoga otsa, kolmandad olid solvunud, kuna arvasid, et me teeme nende kulul nalja. Aga keegi ei osanud selle peale midagi kosta ja nad kadusid kiirelt minema, mis mulle sobis väga hästi...

Igatahes mulle meeldib väga eestlane olla ja mul on väga hea meel jälle Eestis olla! Ja oma reisiga olen ma väga rahul ning oma reisikaaslasega kõige rohkem rahul :)