India

New Delhi on karm linn turisti jaoks. Isegi Lonely Planet ütleb, et see pole just kõige toredam paik. Eriti hoiatati selliste kohtade eest nagu rongijaam ja selle läheduses asuv Main Bazaar'i tänav, kus on palju odavaid ööbimiskohti. Ja just sinna me läksime. Õnneks saabusime peale maratonrongisõitu väga varahommikul New Dehli rongijaama, kus takso- ja rikšajuhid ning igasugused petukaupmehed polnud veel platsi end võtnud. Pidime vaid mõne üksiku tülitaja eemale peletama ja pärast 10-minutilist otsimist oli ka öömaja olemas.

Rongiga sõitsime maha u 1800 km ja aega võttis see "kõigest" 33 tundi. Sõitsime sliiperiklassis ja magasime kõige ülemistel vooditel (üldse on seal 3 voodit üksteise kohal). Igatahes kulus meil Dehlisse jõudmise peale 2 ööd ja päev. Delhist läks lennuk meie järgmisesse sihtkohta.


India on lärmakas ja värvikirev. Sama võiks öelda ka Kagu-Aasia riikide kohta, aga India on millegipärast eriti intensiivne. Indialased tulevad tihti tänaval ja rongis meie juurde ja hakkavad rääkima ja küsima. Minu jaoks on see ilgelt tüütu ja väsitav. Nad on nagu lapsed. Mõnda aega on ju lastega tore ja huvitav, aga mingi hetk viskab see täiega üle ja tahaks neile öelda, et okei, aitab mängust! oleme nüüd normaalsed ja käitume nagu täiskasvanud! Nad nõuavad pidevalt tähelepanu...
Indialased on alati mitmekesi koos. Nad pole kunagi üksi. Nad ilmselt ei pane seda ise tähelegi, aga nad väldivad üksinda olemist. Neil on alati keegi kaasas. Ma arvan, et nad vist ei teagi mida privaatsus tähendab. Kui kumbki meist (mina ja Kadri) pidime korraks üksi jääma, siis vaatasid nad meid nii kaastundlikult pealt, nagu oleks kõige hullem õnnetus meid tabanud.
Indias ei tohi (kohalikud) mees ja naine tänaval käest kinni käia ja muid "rõvetsemisi" korda saata. Seevastu on täiesti okei, kui kaks meest kõnnivad hellalt käest kinni hoides avalikult ringi. Räägivad, et pidi sõpruse ja läheduse märk olema. Kalkutas nägime kahte paarikest. Mehed ei vaadanud naiste poolegi (rääkimata nende puudutamisest), vaid hoidsid teineteisest kinni ja kõndisid nagu armukesed.
Olgugi, et India oli väga väsitav ja vastuoluline maa minu jaoks, siis ikkagi läheks ma sinna kunagi tagasi. Kindlasti ei läheks ma Delhisse (kuhu isegi Indialased ise ei soovita minna). India nõuab raudseid närve, kannatust ja väga suurt annust pohhuismi. Kui midagi valesti läheb, siis tavaliselt ei tasu ärrituda, vaid mõelda, et see on ju India. Paraku endal iga kord niimoodi välja ei tulnud, aga eks teinekord läheb paremini...

Indiaga on nüüd asi ühel pool ja oleme liikunud nüüd ühte eriti huvitavasse riiki. Sellist pole me veel oma reisil kohanud. Siin on külm, vaikne ja vähe inimesi. Mulle meeldib siin. Võib-olla jään siia kauemaks...