Kalkuta

India. Oleme jõudnud Kadriga Indiasse. See on väga teistsugusem maa võrreldes Kagu-Aasiaga. Ja kindlasti veel teistsugusem kui Austraalia või Eesti...

Aga hakkame algusest. Tais võtsime Kadriga öörongi Chiang Maist Bangkokki. Väga magada ei saanud, aga ikka parem, kui bussiga sõita. Rongis serveeriti õhtu- ja hommikusööki, mis maitsesid isegi suht okeilt. Hommikul jõudsime Bangkokki, jätsime kotid rongijaama hoiule ja töllasime kesklinnas terve päeva ringi. Käisime isegi kinos hollywoody filmi vaatamas. Tais on huvitav tava alati enne iga filmiseanssi riigi (või oli see kuninga?) hümni mängida. Kõik peavad siis loomulikult püsti tõusma, välismaalased ka muidugi. Film oli õnneks subtiitritega, nii et me saime inglise keeles vaadata. Ma polnud polnud pool aastat kinos käinud, nii et see oli väga huvitav vaheldus.
Õhtul sõitsime bussiga rongiajaamast Bangoki lennujaama, kus plaanisime veeta öö. Lennujaam oli ilgelt pirakas ja moodne. Lennukid tulid ja läksid öö läbi. Vahet polnud, mis kell oli, sebimist oli ikka palju. Juhuslikult saime jälle kokku hollandlastega, keda nägime Laoses. Kuna oli veel mõned tunnid aega, siis sõime nendega lennujaamas väga hilist õhtusööki ja rääkisime, kus keegi vahepeal käinud. Saatsime hollandlased Amsterdami ja läksime ise pehmete pinkide peale magama. Pean mainima, et Bangkoki lennujaama pingid on kõige mugavamad, kus olen üldse maganud. Igatahes saime seal magada 5 tundi ja hommikul lendasime Kalkutasse.


Kalkuta lennujaam oli minu suureks üllatuseks täielik peldik. Ma arvasin, et maailma suuruselt teise populatsiooniga riigi suuruselt teine linn evib uhkemat või vähemalt mitte amortiseerunud õhuväravat, aga nähtavasti eeldan ma igasugu asju liiga palju. Lennujaamast väljudes võtsid meid vastu taksojuhid, kes hakkasid otsemaid meid oma taksodesse ajama. Teadsime, et kuidagi peaks saama rongiga kesklinna, aga mitte kuskilt ei leidnud me rongijaama. Kohalikud ütlesid, et rongijaam asub kaugel eemal (2-10km...). Leidsime meiega sarnases situatsioonis oleva saksa paari ja hakkasime koos tegutsema. Läksime kõrval asuva India siselendude lennujaama ette, kus seisis üks buss. Samal ajal, kui saksa mees küsis bussijuhilt , kas see buss sõidab kesklinna, seletasid kohalikud taksojuhid, et kesklinna saab ainult taksoga ja et mingit bussi sinna ei sõida ja et üldse mingit bussi pole olemas. Sakslane tuli tagasi ja ütles, et buss sõidab 10min pärast kesklinna ja pilet maksab 10.- nägu...


Ööbime praegu Kolkata tsentris suhteliselt tagasihoidlikes oludes. Aga hind on madal ja koha õhustik on üsnagi meeldiv. Kõik vajalik on olemas ja prussakaid pole ka näinud, nii et me oleme väga rahul.


Meil on millegipärast selle reisi jooksul pidevalt juhtunud nii, et saabume kohale mingi kohaliku püha ajaks, kui kõik poed on kinni ja mingi mürgel käib ümberringi. Seekord ka siis Kalkutas. Nimelt on neil käimas värvide (või valguse?) püha, mis kujutab endast trummide tagumist ja meeletut tantsimist tänaval. Inimesi loobitakse värviliste pulbritega ja nägu mökerdatakse ka mingi värgiga kokku. Ei säästetud meidki pidustustest. Mul on juuksed siiamaani kergelt roosad...


Eile käisime loomaaias. Ma nägin elus esimest korda oma silmaga kaelkirjakut. Väga äge! Kaelkirjak on nüüdsest üks mu lemmikloomasid. Ta näeb veitsa dinosauruse moodi välja. Loomaaia põhiatraktsiooniks oli reklaamitud Bengali tiiger, aga üle pea kasvanud võsa tema puuris tegi suure kiisu absoluutselt märkamatuks. Üsna tõenäeoline, et seal üldse polnudki mingit tiigrit... Indialased, kes käisid see päev loomaaias, said piletiraha eest eriti palju vaadta: kaks valget eestlast Kalkuta loomaaias! Ma olen kindel, et meist tehti rohkem pilte, kui loomadest. Me pakkusime neile rohkem huvi, kui metselukad. Muide kahe peale kokku läks meil pilet kokku 5 krooni. Meenutan, et Austraalia loomaaias läksid piletid meil kahepeale 1000.- Et siis jah...

Okei. Praeguseks aitab vast küll. Kirjutan jälle, kui netti saan. Plirts-plärts... käes on märts!