Ergo juures

Kuna mul neti kasutamise võimalus on kesine, siis olen kirjad ette kirjutanud, mistõttu võib ajavormiliselt asi veits segane olla. Vabandan.

Kui ma Melbourne’i saabusin, siis ööbisin Ergo ja Age juures. Ühel õhtul tegime Ergoga meie maja vastas pargis väiksed õlled. Siis lippas meie juurde üks koerake ja nuuskis meid üle. Ja nähes kilekotti, kus me ülejäänud õlled olid, jooksis peni sinna ja kergitas jalga. Perenaine, kes koeraga kaasas oli, hakkas kohe vabandama, aga mis sa enam teed, õlled kuses! Koer läks perenaisega oma teed ja meie ühe tarkusetera võrra targemad - ära jäta õlut maha, vaid pane pingile!

Siis kuulsime mingit kisa. See tuli lähedal asuvalt staadionilt. Läksime tutvuma siis kohaliku spordieluga. Kohalikud põnnid jooksid kaigastega ringi ja lapsevanemad karjusid võsukestele täiest kõrist kaasa (kohe näha, et spordirahvas need aussid). Tegemist oli siis väljakuhokiga, mida kohalikud lihtsalt hokiks kutsuvad. Ja parasjagu oli käimas Grand finale, kus lapsed olid siis kahes meeskonnas: kollased ja sinised. Et oleks huvitavam vaadata, valisime kumbki meeskonna, kellele kaasa elada. Mina olin kohe siniste poolt, sest nende vorm oli Eesti jalka koondise moodi. Tüübid vehkisid keppidega päris julgelt ja jooksid nagu segased. Lastel olid küll hamba- ja jalakaitsmed, aga kaikaga pihta oleks ikka päris valus saada olnud. Kuidagi nad siiski üksteist vigaseks ei teinud. Ja minu rõõmuks Eesti võitis 3-0!!! Vahet pole, et vale ala ja et tegelt polnud see eesti koondis ka, vaid 12-aastased austraalia hokimudilased, aga vahel on ikka tore vaadata, kuidas sinisärgid võidavad! Eestis seda just tihti ei juhtu...