Vietnam

Peale mõnusat Mui Ned sõitsime mägedesse u 2000m kõrgusele Dalatisse. Dalatis oli ilm palju jahedam kui muidu Vietnamis. Temperatuuri ei tea, aga õhtul pidin pikad püksid jalga ja kampsuni selga panema. Vahelduse mõttes oli jahedat päris huvitav kogeda. Ei tea, kas see oli külmemast kliimast v6i hõredamast õhust, aga Dalatis polnud inimesed nii pealetükkivad ja nõmedad, kui mujal Vietnamis. Motikataksojuhid olid isegi viisakad ja rääkisid päris korralikku inglise keelt Vietnami kohta. Dalati ümber oli männitaoliste puudega mets, mis meenutas veidi Eesti loodust. Dalatis käisime köisraudteel ja nautisime vaadet.

Peale paari päeva sõitsime mööda mägiteed sinkavonka Danangi poole. Bussisõidu oleks vabalt võinud ümber nimetada okse-ekspressiks, sest peaaegu kõik kohalikud öökisid terve tee. Meie Kadriga olime vist ainukesed bussis, kellel polnud paha olla. Mägedes tehti ühes laiemas kohas ka peatus, kus kohalikud said rahulikult erinevaid kehamahlasid väljutada.
Koidikul Danangi jõudes leidsime juba bussiaknast avaneva vaate järgi, et siia me kindlasti ei taha jääda ning otsustasime sõita 30km lõunasse Hoi Ani. Hoi Anis on vanalinn, mis meenutab Melakat Malaisias. Siin on palju restosid, reisibüroosid ja rätsepatöökodasid, kus meisterdatakse custom-made riideid. Keset linna voolab jõgi, mille peal saad lasta end hambututel vanamuttidel paadituuritada, kui mahti on.

Praegu haume plaane, kuidas Hoi Anist minema saada. Peame sõitma Hanoisse, kuigi üldse ei tahaks jälle ühte saastunud aasia suurlinna sattuda. Aga meil on vaja India viisat, et oma reisi jätkata. Arvestades, mis linnad meile veel ette jäävad, saab kõige paremini viisat taotleda just Hanois. Kuna Vietnamis (ja mujal Kagu-Aasias) on algamas varsti Hiina uusaastapidustused, siis on kogu transpordi piletihinnad teinud paraja hüppe. Nii et tuleb jälle kohalikega kõvasti jagelema hakata. Loodetavasti saame homme edukalt bussi peale. Edu meile!