Head uut aastat!

Uus aasta käes, kirjutan veidi, mis on vahepeal toimunud.
Peale uue ja veel parema tulekut tegime väikse ajareisi ja rändasime aastast 2553 tagasi aastasse 2010. Ehk siis Taist Kambodžasse. Kõigepealt sõitsime bussiga Bangkokist ida poole Tai piirilinna Aranya Prathetisse, kus veetsime öö. Peatus enne Kambodžat oli vajalik, kuna teadsime, et piirist alates hakkab igast jama juhtuma...

Natuke tausta. Tai-Kambodža piiri lähedal (140 km-i kaugusel) asub Kambodža suur rahvuslik sümbol, kaheksas maailmaime, au ja uhkus - Angkor. See on hinduistlik/budistlik templivaremete kompleks, mille hulka kuulub ka maailma suurim sakraalne ehitis Angkor Wat. Kuna see on nii tähtis ja enam-vähem ainuke asi, mida tullakse Kambodžasse vaatama, siis on siin ka lademetes turiste. Paljud turistid sõidavad mööda maad Kambodžasse Taist. Tai piirini on asi lihtne, aga Kambodža piiri ääres pole normaalset transporti Angkori lähedal asuvasse linna Siem Reapi. Kuna kohalik võim on ära tabanud, et valgeid annab ilgelt hästi lüpsta, siis on pandud püsti turistibuss Poipetist (Kambodža piirilinn) Siem Reapi, mille üks pilet maksab parimal juhul 500 krooni! Võib juhtuda, et maksab ka rohkem... Kohalikud elanikud maksavad sama teekonna eest aga u 20 krooni. Neil on oma transport ja valgeid hoitakse nendest väga eemale. Kõigele lisaks on teada, et Kambodža piirivalveametnikud küsivad viisa eest veidi rohkem kui ametlikult tohiks. Ühesõnaga, kõik võimalik on tehtud selleks, et Siem Reapi odavalt ei pääseks.

Igatahes asusime teele. Linnas, kus me ööbisime, võtsime tuk-tuki (kolmerattaline sõiduk, kus juht on ees ja turistid istuvad kõrvuti taga) piiri äärde, kus meid visati kohe mingi laua juurde. Seal võttis meid üks tüüp paberitega vastu, et davai, võtke istet, siin viisa blanketid ja peate need nüüd ära täitma ja maksate 1200bahti (400 krooni) per kärss ja kiiresti-kiiresti... Vend nägi suht ametlik välja, aga me saime aru, et see mingi Tai firma, kes orgunnib viisasid, mitte ei ole Kambodža piirivlveametnik. Viisa peaks tegelikult maksma 20$ (200 krooni). Ütlesime vennale aitäh ja panime kiiresti Tai piiri poole ajama. Tai piiri järjekorras oli turistide meeleolu nagu tudengitel ülikoolis enne eksamit: kas saab läbi või ei saa? kas täna on "pühapäevamaks" juures või ei? kas keegi üldse teab, mis toimub? Ühesõnaga väga lõbus ja naljakas. Kuskilt kuulsime, et peale Tai piiripunkti võib olla mingi võlts-kambodža piiripunkt, kes kasseerib ka raha... Väga huvitav! Valepiiripunkti me ei kohanud, aga päris Kambodža piirivalvurid küsisid ikkagi 120$ (1200 krooni!!!) viisa eest. Kadri mängis lolli, ütles, et meil rohkem pole kui 40$ ja istus kurva näoga maha. Samal ajal kui teised valged maksid oma 120 taala ega vaadanud, mis toimub, võttis piirivalvur Kadri näpust passid ja raha ega öelnud mitte midagi. Paari minuti pärast anti meile passid tagasi, mille sees ilutsesid Kambodža Kuningriigi viisad ja sooviti laia naeratuse saatel head päeva. Kadri vastas kambodža keeles aitäh (ta oli õnneks raamatust kiirelt üle vaadanud) ja tõmbasime minema.
Viisa olemas, pidime veel passikontrollist läbi minema, kus oli juba korralik järjekord tekkinud. Paksudel sakslastel ei olnud kannatust oodata, läksid järjekorra kõrvalt ja kuidagi orgunniti nad sealt kiirelt minema. Arvata on, et tüübid maksid kõvasti peale, et asjade kulgu kiirendada. Õnneks meil kiiret polnud ja umbes poole tunni pärast saime passikontrollist läbi. Tasuta.
Kui piiripunktist läbi saime, tuli uus katsumus. Kohalikud ärikad lendasid kohe peale: "Where you want to go! Shared taxi to Siem Reap! Now!" Me ei hakanud üldse ütlemagi, kuhu me lähme ja kõndisime edasi. Mõne aja pärast, kui tüübid rahu ei andnud, ütlesime, et jääme Poipeti. Nad ei tahtnud eriti uskuda ja töllerdasid nagu kärbsed ümberringi. Kuna busse Poipetis ei sõitnud, siis otsustasime Kadriga, et võtame shared taxi ainult 50km kaugusele järgmisesse linna Sisophoni ja võtame sealt järgmise transpordi. Olime lugenud, et nõnda tuleb väga palju odavam. Tüüp pakkus algul Sisophoni täiesti ulmesummasid, aga me ütlesime, et liiga kallis ja kõndisime edasi. Vennike kõndis pea 20min meiega kaasa ega läinud ära nagu paha hais. Käis muudkui peale, et shared taxi ja veri tsiip (15$ inimese kohta, veri tsiip mai ääss!). Ma sain aru, et see tüüp meid niisama minema ei lase, kuna ta oli juba nii kaua meid moositanud. Vend oli juba täiesti meeleheitel, kuni lõpuks ütlesime talle oma hinna. Peale väikest kauplemist ja näitemängu saime kaubale, et 350bahtiga (120 krooni) saame mõlemad Sisophoni.
Kambodžas on shared taxid (jagatud "taksod") ikka väga hea täituvusega. Koos juhiga mahtus meid sinna 7 inimest. Muidu istmeid oli 5 inimese jagu. Kambodžas on parempoolne liiklus, aga rool on autodel seal pool, kus parasjagu juhtub olema. Ehk siis vahet pole, kus see asub, peaasi, et signaal on olemas. Kambodža (ja üldse Aasia maade) tava näeb ette, et kui sa kellestki endast väiksemast mööda sõidad, siis tuleb signaali lasta. Või lased siis, kui sul parasjagu tuju on...
Sisophonis visati meid kuskil keset linna maha. Peale mõningast uitamist leidsime järgmise shared taxi, mis pakkus sõitu Siem Reapi 10$ eest. Kuna see tundus õiglane hind olevat, siis ei hakanud me isegi kauplema ja olime nõus. Kui eelmises "taksos" tundus, et 7 inimest on ühe auto jaoks natuke palju, siis järgmises oli meid juba tervelt 10! Kusjuures tundus, et poole sõidu ajal võib veel 11mnes ka lisanduda, sest üks naine oli ilmselgelt viimaseid päevi (et mitte öelda viimaseid tunde) rase. Kohalike taksomeeste töömoraal (loe: raha-ahnus) jättis ikka vapustava mulje: alati mahub üks juurde! Peale 2h tihedat (väga tihedat) sõitu jõudsime Siem Reapi pärale.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et saime päris hästi kohale. Kui oleksime lasknud end esimeste pakkumistega õnge vedada, siis oleks meie sõit väga kalliks võinud minna. Sõit Poipetist Siem Reapi oleks läinud maksma vähemalt 1000.-, aga meie saime u 220.- krooniga (mis on seda maad arvestades ikkagi üüratu summa). Kauplemist ja juramist oli palju, aga see oli seda väärt. Siem Reapis maksab suur õlu baaris 5 krooni. Teretulemast Kambodžasse!