Goooood morning Vietnam!

Oleme Vietnamis olnud juba n2dala jagu. Saabusime Kambodzast m66da Mekongi j6ge Chau Doci linna. Veetsime seal m6ned p2evad ja suutsime endale mingi k6huh2da kuskilt hankida ning selle endaga Saigoni kaasa vedada. Viimased p2evad oleme siis haiged olnud ja vaikselt taastunud. T2na on juba okei olla.
Vietnam peaks teoorias ikka veel kommunistlik riik olema. Lipp on neil punane ja keskel kollane t2ht. Sirbi ja vasara symboolikat v6ib ka m6nes kohas leida. Aga need on ainukesed asjad, mis meenutavad, et siin kommunism v6i midagi... Linnapildi j2rgi v6iks 6elda, et tyypiline Aasia elustiil L22ne reklaamide ja br2ndidega. 6hk on kohutavalt saastunud. Pole ka imestada, kui k6ik s6idavad siin motorolleritega. Tundub, et nii kui laps synnib, pistetakse titt rolleri otsa ja sellega ta veereb siin elu l6puni kordagi sadula seljast maha tulemata. Ainukesed, kes siin jala k2ivad, on turistid. Kohalikud jala ei k2i. Seet6ttu linnades 6hk on v2ga halb ja Ho Chi Minh Citys (Saigon) on pidevalt vine yleval.
Olime kuulnud, et Kagu-Aasia riikidest pidi Vietnamis k6ige rohke turiste n66ritama. Seni ei viita mitte miski sellele, et see nii ei ole. Chau Docis on m6nedes restoranides ingliskeelses menyys toitude hinnad k6rgemad kui vietnamikeelses. Riksajuhid kysivad peale s6itu rohkem raha, kui algselt kokku sai lepitud. Jne jne. Ilma Lonely Planetita oleksime ilmselt pystih2das, sest muidu me ei teaks, palju miski tegelikult siin maksab. Pidevalt peab kauplema, kauplema ja kauplema. Saigonis on asjad 6nneks normaalsemad. Hinnad on fikseeritud ja tynga ei tehta. Aga v66ristust tuntakse valgete suhtes ikkagi...
Homme s6idame liivadyynidesse. Loodetavasti on loodus seal s6bralikum kui inimesed...

Phnom Pehn

Kui Indrek Kadriga Vietnami saatkonda j6udis, oli viisaosakond juba suletud. N6nda v6iks alustada meie ylim6ttetut romaani pealkirjaga "Phnom Pehn". Kambodza Kuningriigi pealinn, Phnom Phem, on nagu suur kyla. See on selline pommiauk, et isegi kuningapalee n2eb v2lja nagu kasarmu. 6hk on siin h2sti paks ja umbne ning ilmsesti ka ylisaastunud. Kui sul pole Kagu-Aasia budistlikest templitest ikka veel kyllalt saanud, siis siin v6id end nendest segaseks vaadata. Kui templid ei paku huvi, siis pole siin suurt midagi teha. Isegi Soome baar tundub siin p6nev koht olevat.
Ainus p6hjus, miks meie siia tulime, oli Vietnami viisa, mis on saatkonnast taodeldes odavam, kui neti kaudu jurada. Paraku oli saatkond kinni ja juba hakkasime m6tlema, midafakki me siin siis nii kaua teeme? 6nneks on ka Vietnami ametnikud parajad nihverdajad ja saatkonna valvur pakkus kohe lahkesti abi, et visa for monday, no problem, 40$ each ja tulge 12 am kohale. Kuna tahtsime kiiresti viisad k2tte saada, siis olime ka n6us.
Kambodza toit pole suurem asi. P6hiroog on neil mingi maltsaga keedetud supp, mis ei maitse yldse h2sti. Mainimisv22rne on vaid kambodzalaste lembus putukate ja 2mblike j2rele. Keegi ei tea t2pselt, miks kohalikud 2mblikke s88vad, aga m6ned arvavad, et see komme on punaste khmeeride ajast (1970ndatel) kui midagi muud polnudki syya. Igatahes ei j2tnud meiegi siis kohalikku h6rgutist proovimata. Maitses v2ga omamoodi, meenutas krabi. Hea 6lle k6rvale n2ksida.
Kambodza on vaene maa. Sellest johtuvalt pyyavad kohalikud kaupmehed (peamiselt transpordi alal) ka valgeid pidevalt koorida, mis mind v2ga 2rritas. Iga asjaga tuleb siin kaubelda. Veel k2is n2rvidele viis, kuidas tuk-tuki juhid t2naval meie t2helepanu pyydsid v6ita: karjuvad muudkui HEI! HEI! ja l88vad k2si kokku nagu kutsuks koeri enda juurde. Ega muidu polekski midagi, kui seda paar korda juhtuks, aga kui niimoodi tehakse t2naval k6ndides 6 korda minutis, siis... Mis teha, tuleb sellest yle olla. Tyytu kyll, aga ega nemad tea, et see on meie jaoks v2ga ebaviisakas. Kambodza ei j2tnud ylipositiivset muljet, aga v2hemalt j2ttis mulje. Tegelt oli siin 2gedaidasju ka. Nagu n2iteks bambusrong ja v2ga head puuviljasheigid... Aga tagasi siia ei tuleks.

Angkor

Nonii... Käisime siis kuulsas Angkoris ära. Rentisime päevaks jalgrattad (motikate rent on valgetele keelatud) ja tegime mõnusa 40km ringi. Ratastega on siin väga mõnus sõita ja vahemaad on selleks väga sobivad. Pealegi pole ma sellel reisil peaaegu üldse end füüsiliselt liigutanud, nii et rattasõit oli väga bro. Võtsime ühepäevapiletid, millest meile täesti piisas, sest kaua sa ikka neid varemeid vahid?! Need on küll väga vanad ja huvitavad ja põnevad, aga seda kõike on raske hoomata, kui sa ei tea Kagu-Aasia ajaloost suurt midagi. Motikatakso rentimine koos juhiga oleks ka mõttetu olnud, kuna ta oleks mingi hullu ajaloofatkide jada meile ette kandnud ja sellest poleks meile mitte muhvigi meelde jäänud. Mulle meeldib asjade kohta tagant-järele lugeda :P

Angkor Wat oli suur ja kivist. Muud midagi väga erilist meelde ei jäänudki. Teised templid olid minu arvates isegi ägedamad, kuna need polnud nii hästi säilinud ja nägid khuulimad välja. Ühes neis on filmitud ka "Tomb Raideri" film, kus suuretissiline Angeline Jolie käis templis kivikollidega möllamas. Muide nende filmivõtete ajal tekkiski tal geniaalne idee Kambodzast laps adopteerida ja sellega uus Hollywoodi trend luua. Ma üldse ei imesta, et ta siit selle lapse adopteeris, kuna kohalikud põnnid suudavad oma suurte niiskete silmadega rikaste valgete südamed täiega sulama panna. Ja kohalikud lapsed (ma arvan, et mingi 4-7a) räägivad ülihead inglise keelt täesti perfektse hääldusega. Eriti kui nad tulevad sulle oma manti maha müüma...

Oma templituuri lõpetasime õhupallisõiduga, kus leidsin kinnitust eelnevalt avastatud tõsiasjale, et Angkor Wat on tõepoolest väga suur ja kivist.
Õhtul premeerisime end känguru, krokodilli, mao ja konna lihaga. Känguru maitseb nagu känguru ikka, ülejäänud nagu kana. Ahjaa, kas ma juba ütlesin, et suur õlu maksab baaris 5 krooni!?

Head uut aastat!

Uus aasta käes, kirjutan veidi, mis on vahepeal toimunud.
Peale uue ja veel parema tulekut tegime väikse ajareisi ja rändasime aastast 2553 tagasi aastasse 2010. Ehk siis Taist Kambodžasse. Kõigepealt sõitsime bussiga Bangkokist ida poole Tai piirilinna Aranya Prathetisse, kus veetsime öö. Peatus enne Kambodžat oli vajalik, kuna teadsime, et piirist alates hakkab igast jama juhtuma...

Natuke tausta. Tai-Kambodža piiri lähedal (140 km-i kaugusel) asub Kambodža suur rahvuslik sümbol, kaheksas maailmaime, au ja uhkus - Angkor. See on hinduistlik/budistlik templivaremete kompleks, mille hulka kuulub ka maailma suurim sakraalne ehitis Angkor Wat. Kuna see on nii tähtis ja enam-vähem ainuke asi, mida tullakse Kambodžasse vaatama, siis on siin ka lademetes turiste. Paljud turistid sõidavad mööda maad Kambodžasse Taist. Tai piirini on asi lihtne, aga Kambodža piiri ääres pole normaalset transporti Angkori lähedal asuvasse linna Siem Reapi. Kuna kohalik võim on ära tabanud, et valgeid annab ilgelt hästi lüpsta, siis on pandud püsti turistibuss Poipetist (Kambodža piirilinn) Siem Reapi, mille üks pilet maksab parimal juhul 500 krooni! Võib juhtuda, et maksab ka rohkem... Kohalikud elanikud maksavad sama teekonna eest aga u 20 krooni. Neil on oma transport ja valgeid hoitakse nendest väga eemale. Kõigele lisaks on teada, et Kambodža piirivalveametnikud küsivad viisa eest veidi rohkem kui ametlikult tohiks. Ühesõnaga, kõik võimalik on tehtud selleks, et Siem Reapi odavalt ei pääseks.

Igatahes asusime teele. Linnas, kus me ööbisime, võtsime tuk-tuki (kolmerattaline sõiduk, kus juht on ees ja turistid istuvad kõrvuti taga) piiri äärde, kus meid visati kohe mingi laua juurde. Seal võttis meid üks tüüp paberitega vastu, et davai, võtke istet, siin viisa blanketid ja peate need nüüd ära täitma ja maksate 1200bahti (400 krooni) per kärss ja kiiresti-kiiresti... Vend nägi suht ametlik välja, aga me saime aru, et see mingi Tai firma, kes orgunnib viisasid, mitte ei ole Kambodža piirivlveametnik. Viisa peaks tegelikult maksma 20$ (200 krooni). Ütlesime vennale aitäh ja panime kiiresti Tai piiri poole ajama. Tai piiri järjekorras oli turistide meeleolu nagu tudengitel ülikoolis enne eksamit: kas saab läbi või ei saa? kas täna on "pühapäevamaks" juures või ei? kas keegi üldse teab, mis toimub? Ühesõnaga väga lõbus ja naljakas. Kuskilt kuulsime, et peale Tai piiripunkti võib olla mingi võlts-kambodža piiripunkt, kes kasseerib ka raha... Väga huvitav! Valepiiripunkti me ei kohanud, aga päris Kambodža piirivalvurid küsisid ikkagi 120$ (1200 krooni!!!) viisa eest. Kadri mängis lolli, ütles, et meil rohkem pole kui 40$ ja istus kurva näoga maha. Samal ajal kui teised valged maksid oma 120 taala ega vaadanud, mis toimub, võttis piirivalvur Kadri näpust passid ja raha ega öelnud mitte midagi. Paari minuti pärast anti meile passid tagasi, mille sees ilutsesid Kambodža Kuningriigi viisad ja sooviti laia naeratuse saatel head päeva. Kadri vastas kambodža keeles aitäh (ta oli õnneks raamatust kiirelt üle vaadanud) ja tõmbasime minema.
Viisa olemas, pidime veel passikontrollist läbi minema, kus oli juba korralik järjekord tekkinud. Paksudel sakslastel ei olnud kannatust oodata, läksid järjekorra kõrvalt ja kuidagi orgunniti nad sealt kiirelt minema. Arvata on, et tüübid maksid kõvasti peale, et asjade kulgu kiirendada. Õnneks meil kiiret polnud ja umbes poole tunni pärast saime passikontrollist läbi. Tasuta.
Kui piiripunktist läbi saime, tuli uus katsumus. Kohalikud ärikad lendasid kohe peale: "Where you want to go! Shared taxi to Siem Reap! Now!" Me ei hakanud üldse ütlemagi, kuhu me lähme ja kõndisime edasi. Mõne aja pärast, kui tüübid rahu ei andnud, ütlesime, et jääme Poipeti. Nad ei tahtnud eriti uskuda ja töllerdasid nagu kärbsed ümberringi. Kuna busse Poipetis ei sõitnud, siis otsustasime Kadriga, et võtame shared taxi ainult 50km kaugusele järgmisesse linna Sisophoni ja võtame sealt järgmise transpordi. Olime lugenud, et nõnda tuleb väga palju odavam. Tüüp pakkus algul Sisophoni täiesti ulmesummasid, aga me ütlesime, et liiga kallis ja kõndisime edasi. Vennike kõndis pea 20min meiega kaasa ega läinud ära nagu paha hais. Käis muudkui peale, et shared taxi ja veri tsiip (15$ inimese kohta, veri tsiip mai ääss!). Ma sain aru, et see tüüp meid niisama minema ei lase, kuna ta oli juba nii kaua meid moositanud. Vend oli juba täiesti meeleheitel, kuni lõpuks ütlesime talle oma hinna. Peale väikest kauplemist ja näitemängu saime kaubale, et 350bahtiga (120 krooni) saame mõlemad Sisophoni.
Kambodžas on shared taxid (jagatud "taksod") ikka väga hea täituvusega. Koos juhiga mahtus meid sinna 7 inimest. Muidu istmeid oli 5 inimese jagu. Kambodžas on parempoolne liiklus, aga rool on autodel seal pool, kus parasjagu juhtub olema. Ehk siis vahet pole, kus see asub, peaasi, et signaal on olemas. Kambodža (ja üldse Aasia maade) tava näeb ette, et kui sa kellestki endast väiksemast mööda sõidad, siis tuleb signaali lasta. Või lased siis, kui sul parasjagu tuju on...
Sisophonis visati meid kuskil keset linna maha. Peale mõningast uitamist leidsime järgmise shared taxi, mis pakkus sõitu Siem Reapi 10$ eest. Kuna see tundus õiglane hind olevat, siis ei hakanud me isegi kauplema ja olime nõus. Kui eelmises "taksos" tundus, et 7 inimest on ühe auto jaoks natuke palju, siis järgmises oli meid juba tervelt 10! Kusjuures tundus, et poole sõidu ajal võib veel 11mnes ka lisanduda, sest üks naine oli ilmselgelt viimaseid päevi (et mitte öelda viimaseid tunde) rase. Kohalike taksomeeste töömoraal (loe: raha-ahnus) jättis ikka vapustava mulje: alati mahub üks juurde! Peale 2h tihedat (väga tihedat) sõitu jõudsime Siem Reapi pärale.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et saime päris hästi kohale. Kui oleksime lasknud end esimeste pakkumistega õnge vedada, siis oleks meie sõit väga kalliks võinud minna. Sõit Poipetist Siem Reapi oleks läinud maksma vähemalt 1000.-, aga meie saime u 220.- krooniga (mis on seda maad arvestades ikkagi üüratu summa). Kauplemist ja juramist oli palju, aga see oli seda väärt. Siem Reapis maksab suur õlu baaris 5 krooni. Teretulemast Kambodžasse!

Oota, aga Malaisia...?

Õigus jah. Mul jäi paar asja ikkagi Malaisia koha pealt lõpetamata. Cameron Highlandsis saime siis Silveriga kokku, kellega vahetasime seniseid reisimuljeid ja jagasime muidu muljeid. Väga huvitav oli kuulda tema läbielamistest. Kuna ta ise on samas kandis juba käinud, kuhu meie siirdume (Kambodža, Vietnam, Laos), siis oli hea ka taustainffi temalt koguda.
Cameron Highlandsis käisime teeistanduses teed joomas (tee oli hea) ja peale seda käisime liblikafarmis, kus näidati igasugu muid elukaid ka (ämblikud, skorpionid, prussakad, maod ja muud imearmasad loomakesed).
Aga Malaisia üldiselt mulle meeldis. Ta ei olnud küll väga uhke ja midagi hüper-giga-ülierilist seal ka polnud. Aga mõned asjad, mis mulle meeldisid: loodus, hea kalatoit, teed on korras, sõbralikud inimesed (üldse mitte pealetükkivad), ladina tähestik (teeb reisimise eurooplasele lihtsamaks), värvilised majad, teeistandused mägedes, putukafarm, džungel ja suhteliselt odavad hinnad (võrreldes Austraalia ja Singapuriga). Mõned asjad ei olnud nii toredad, nagu näiteks nende püüdlused lääne toite järgi teha (ei tule neil praemuna peekoni ja röstsaiaga kuidagi välja...). Kuala Lumpur oli tegelikult suht mõttetu linn (nende kahe torni pärast sinna küll ei tasu minna). Kohalik muusika on neil KOHUTAV, see kõlab nagu väga halb eurovisioon (12 points goes to Albania!) Lääne turistid töllerdavad ka natuke palju ees, aga see on igal pool nii... Ühesõnaga selline ta oli. Kaltsupeade riigi kohta jättis üllatavalt positiivse mulje ikkagi.

Aga Taimaast nüüd. Tais on tulnukatähestik. See tähendab, et me ei saa nende siltidest ja viitadest mitte midagi aru. Tais on oma ajaarvamine. Nende kalendri järgi on aasta 2552. Ehk siis me oleme Eestist natuke rohkem kui kuus tundi ees.
Käisime Kadriga tõelises turistiurkas Phuketi saarel Patongi rannas. Seal on palju inimesi, kes tahavad sulle pidevalt midagi müüa ja kuhugi viia jne. Kõik on kallim kui mujal Tais, sest valged turistid (keda on seal nagu muda) on hinnad üles ajanud. Putkades müüakse Illtalehtit, autodega sõidetakse paremal pool teed ja sissekutsujad räägivad sinuga vene keeles. Õnneks ei leidnud me seal odavat ööbimispaika ja peale väikest mahaistumist tabas meid selgusehetk ning me tõmbasime kohe sama päev Bangkoki poole teele. Peale ööd liikuvas külmkapis (konditsioneer on bussides alati põhja keeratud ja bussijuhtide sõnul on selle välja lülitamine võimatu) jõudsime koidikul Bangkokki. Lärm on siin kõva ja kusehais käib üle pea. Muidu pole vigagi. Loodetavasti näeb aastavahetusel uhket ilutulestikku ja vägevat möllu. Ümbruskond, kus ööbime, on igatahes elava ööeluga.
Ilmselt rohkem ei jõua siia kirjutada. Head vana aasta lõppu teile sinna!

Häid jõule!

Häid pühi headele inimestele, kes mu blogi loevad! Soovin teile valgeid jõule ja kõike mõnusat!

Kirjutan praegu Taist, Phuketist. Viimane postitus oli mul Malaisiast Cameron Highlandsist. Räägin nüüd veidi, mis vahepeal on toimunud.
Sõitsime Kadriga Malaisia maaliliselt kuppelmaastikult (okei, tegelt olid need ikka täitsa mäed) rongiga Tai poole teele. Sõit kestis terve öö ja hommikul jõudsime piiripunkti, kus selgus, et me sealt läbi ei saa. Eesti Vabariigi kodanikud saavad 15 päeva tasuta viisa Taisse ainult teatud piiripunktides. Loomulikult see piiripunkt viisa tegemist ei võimaldanud. Tuli võtta takso ja põrutada teise punkti, mis asus 1h kaugusel. "Show me your money!", võeti meid piiril vastu. Taisse sisse saamisel pidime tõendama, et meil on 10000bahti (3000 eeku) inimese kohta kulutada. Lükkasime sulli letti ja poole tunniga saime probleemideta üle.
Esimese öö veetsime sellises linnas nagu Trang, mis asub Tai lõuna osas ja ranniku lähedal. Suurt midagi seal teha polnud. Põhimõtteliselt on see baasjaam turistidele, kes suunduvad rannikusaartele. Järgmisel päeval sõitsime minivan'i ja longtail'iga (pikksaba - paat, millel propeller asub pika kardaani taga ja millega veetakse turiste palmisaartele) väiksele saarele Ko Kradanile. Ko Kradanil on mitu puhkekeskust, aga me tahtsime odavalt ja naturaalselt läbi saada ning hoopis telkisime rannas. Öösel keset und hakkasime mõtlema aga sellistele suurtele loodusjõududele nagu tõus ja mõõn. Põhjuseks olid merehääled, mis olid kummaliselt intensiivseks muutunud. Nagu selgus, oli meri kõvasti tõusnud hetkest, mil me magama läksime. Laine jäi vaid 5m kaugusele telgist. Õnneks see lähemale ei tulnud ja järgmine päev ei pidanud telgi kuivatamisega ennast lõbustama. Selle asemel käisime mööda saart ringi, lebotasime rannas ja lasime päikesel enda pihta paista. Kvaliteetaeg. Jõululaupäeval käisime meres ujumas (ma tahtsin seda teha, et saaksin blogis kirjutada, et ma ikkagi käsisin jõululaupäeval meres ujumas!), mis oli küll väga põgus, ent siiski põhimõtteline tegevus. Jõuludest ei tea kohalikud mitte midagi. Kuna tegu on budistliku maaga, siis pole siin Jeesuse sünnipäevast haisugi. Kuulnud nad nendest pühadest on, aga ilmselt on see samas staatuses, nagu Eestis halloween. Igatahes olid meil siin valged jõulud ainult niipalju, et liiv mererannas oli tõepoolest valge.
Nüüd oleme otsapidi Phuketis, kus veedame mõned päevad. Linn tundub esialgu äge ja mõnus. Pole veel palju jõudnud näha. Uus aasta tuleb aga tõenäoliselt Bangkokis, kuhu me peale Phuketit ka suundume... Kabuum!

Dzunglist tagasi!

K2isime Kadriga Taman Negara rahvuspargis. S6itsime sinna paadiga 3h m66da j6ge, kuigi oleks v6inud ka kiiremini ja odavamalt bussiga kohale j6uda. Arvasime, et m66da j6ge s6it on ikka j6le 2ge, aga juhtus hoopis nii et peale 10min s6itu tuli mul uni peale ja j2in magama. Nii p6nev siis...
Kohale j6udes ostsime toitu ja m6tlesime, et v6tame ette k6ige kaugemad 66bimiskohad dzunglis ja j22me v2hemalt 66ks. Paraku pole malaislased k6ige osavamad kaardimeistrid ja nii saime esimesel 6htul aru, et tegelikkuses on vahemaad suuremad kui kaardi peal tundub. Esimesel p2eval k2isime maailma k6ige pikemal rippsillal. V6iks arvata, et 45m k6rgusel k6ite toel k6ndimine v6iks hirmus olla, aga tegelikult oli see nii turvaliselt ehitatud, et mingit paanikat seal kyll ei tekkinud. Igatahes v2ga 2ge oli. J6udsime viimasel hetkel, nii et me olime viimased rippsilla kylastajad tol p2eval. L2ksime tagasi rahvuspargi keskusesse ja 66bisime motellis. J2rgmine p2ev j2tsime oma tavaari motelli hoiule ja v6tsime kaasa ainult k6ige vajalikuma matkavarustuse. K6ndisime m66da matkarada, millelt oli raske eksida, kuid vahepeal tuli siiski korralikult pingutada, et m6nest j2rsust m2est yles saada. Tahtsime yhte koopasse minna, aga tuli v2lja, et meie taskulambi patakas on tyhi ja nii j2igi selle sisemus n2gemata. Teada oli, et koopas on v2ike j6gi ja rohkem kui 1 nahkhiir. N2gime dzunglis ka p2ris p2rismaalasi, kes p2riselt elavadki seal! Turismifirmad teevad nende juurde eksursioone ka, aga meie l2ksime sinna omal jalal. P2rismaalased lasid meil 30eegu eest pilti teha ja bambuspyssiga nooli tulistada. Nad olid v2ga h2belikud ja hoidsid meist eemale. Yks tyyp, kes oli koolis k2inud ja oskas inglise keelt, tutvustas meile lyhidalt nende elu. Kusjuures p2rismaalased (need, kes on seal tuhandeid aastaid elanud, mitte hiinakate, malaislaste v6i kesiganes sisser2ndajate j2reltulijad) on mustanahalised ja meenutavad veidi aborigeene, kuigi neil on meeldivamad n2ojooned. Kaua me seal neid ei tyytanud, panime edasi. 6htuks j6udsie yhte vaatluspunkti, kus me veetsime ka 66. Vaatluspunktis n2gime yhte hirve miljon korda, kes saalis seal ringi. Suuremaid loomi ei n2inud, kuigi maismaa kaanid olid ka p2ris pirakad. Yks imes mu talla alt verest peaaegu t2esti tyhjaks... 6ised h22led ei lasknud ka yldse 66sel magada. Linnud tegid mobiili ja 2ratuskella helinaid, mikseri surinaid ja kakofoonilisi symfooniaid. Kes on filmi Predator n2inud, teavad mida Schwazzenegger tundis dzunglis. Mul oli peaaegu samasugune kogemus. J2rgmine p2ev tulime keskusse tempokalt tagasi ja j6udsime 6igeks ajaks bussi peatusesse, aga kohalik bussijuht ei mallanud oodata, soitis minema ja nii oli meil 5h aega harjutada koti pakkimist.
66seks j6udsime Ipohhisse, kust tulime j2rgmine p2ev Cameron Highlandsi. See on maaliline teekasvanduse regioon m2gedes, kuhu viis k22nuline maantee. Teel sinna n2gime 3-4 avariid. Autod olid kraavi s6itnud ja kuidagi suutnud mitte kuristikku kukkuda. Cameron Highlandsis pidime kokku saama Silveriga, kelle t2psemat asukohta ei suutnud me tuvastada. 6nneks lahenes asi kiirelt: tyyp 66bis t2pselt samas hostelis, kus meie - k6ige odavamas. Eestlased on ikka ilged rotid...